Salasõda: mis toimus filmi «O2» kaadritaguses maailmas?

Eesti sõjaväeluure koostatud punaarmee vägede dislokatsiooni kaart aastast 1931. Foto: Raamatust «Nõukogude Venemaa ja tema sõjavägi»

Spioonifilm ei ole päriselu ja päriselu ei ole spioonifilm – kui luure kohta kõik ausalt ära rääkida, tuleks sellest paraku nii pikk ja igav film, et jääks üle vaid vaatajatele kaasa tunda. Teiseks on kõigel alati eel- ja järellugu, mille ära rääkimiseks jääb film lühikeseks.

Sellegipoolest, 1939. aasta varasügis oli dramaatiline aeg ka päriselus ning seda mõisteti ka toona. Vähemalt sõjaväeluures, sest luureohvitserid on alati olnud oma kolleegidest informeeritumad.

Teise maailmasõja alguses olid sõjaväeluurajatel käed tööd täis. Teada polnud vaja ainult seda, mis toimub Eesti idapiiri taga, vaid ka näiteks seda, kuidas areneb sõjategevus Poolas ja Kaug-Idas ning kuidas sellele reageeritakse näiteks Pariisis ja Londonis. Juba aasta varem, Müncheni kokkuleppega päädinud Tšehhoslovakkia kriisi ajal, oli Eesti sõjaväeluure eri riikide raadiouudiste jälgimiseks soetanud korralikud raadiovastuvõtjad. Lisaks neile võtsid laiast maailmast ööpäev ringi uudiseid Eesti Telegraafiagentuuri hoones faksi eelkäijad Hellschreiberid. Kiiresti muutuvates oludes pidi see moodne tehnika tagama riigi juhtkonna olukorrateadlikkuse, sest diplomaatide ja luurajate ettekannete saabumine võttis paratamatult aega, aga olukord võis muutuda tundidega.