Postimehe analüüs: teadus-Nobelid läksid kindla peale

Foto: Pm

Selle aasta Nobeli teaduspreemiate jagamisele tagasi vaadates võib tõdeda, et nii meditsiini, füüsika kui ka keemia auhinnad anti seekord üsna kindla peale minnes.

Esmaspäeval teatati, et meditsiinipreemia saavad C-hepatiidi avastajad. Asja Postimehele kommenteerinud Tartu Ülikooli kliinikumi gastroenteroloogia osakonna juhataja Riina Salupere tõdes, et tegu on tohutult olulise avastusega tohutult paljudele ning ka Nobeli komitee liikmed ise tunnistasid, et raske oleks leida teist avastust, millest nii paljude inimeste elu paremaks oleks muutunud. Sisuliselt on kõnealune haigus ju suuremas osas maailmas võidetud. Pandeemia-aastal on selline Nobeli-valik eriti aktuaalne.

Mõnes mõttes on selle aasta meditsiini-Nobel järg 1976. aasta meditsiinipreemiale, mille said Baruch Blumberg ja Daniel Carleton Gajdusek «nakkushaiguste päritolu ja leviku mehhanismide» avastamise eest, mis hõlmas endas ka B-hepatiidi viiruse avastamist. Märkimisväärne on seegi, et 2020. aasta meditsiini-nobelistidest noorim, Harvey Alter, alustas oma tööd Blumbergi laboris. Michael Houghton ja Charles M. Rice arendasid seda uurimissuunda omakorda edasi.

Tunnustus eakale korüfeele

Mis puutub füüsikapreemiasse, siis ei olnud seegi üllatav – mustad augud, mille avastamise eest anti see Sir Roger Penrose’ile, Reinhard Genzelile ja Andrea Ghezile, on vaieldamatult avardanud meie maailmapilti. Füüsikat tundvale, kuid Nobelide jagamisega mitte kursis olevale inimesele võiks aga pigem tekkida küsimus, et kas tõesti polnud korüfee Penrose seda veel saanud? Postimehega füüsika preemia osas muljeid jaganud füüsik Laur Järv tõdes, et õigupoolest oleks Penrose pidanud saama preemia koos oma korduva kaasautori Stephen Hawkingiga, kuid viimane suri lihtsalt aasta liiga vara ning Nobeli preemia statuudis on kirjas, et postuumselt seda välja ei anta. Mustade aukude teoreetilise baasi välja töötamine on aga vaieldamatult oluline, ning mine tea, kauaks 89-aastast Penrose meie seas veel on.

Kolmest teaduspreemiast mõnes mõttes oodatuim ja teiselt poolt ootamatuim on aga keemia-auhind. Nimelt on CRISPR-Cas9 tehnoloogia, mille eest preemia anti, toonud laboribioloogias kaasa muutusi, mille revolutsiooniks nimetamine hakkab juba tüütult ära kuluma. Kuid revolutsioon see on. Kirjanduslikumalt väljendudes võiks seda ehk nimetada maalihkeks – vaid kümmekond aastat tagasi tehtud fundamentaalne avastus on toonud kaasa uue tehnoloogia, mida kasutatakse tänapäevaks pea kõigis tõsiseltvõetavates geenitehnoloogia laborites, seal hulgas mõistagi ka Eestis.