Sireenide kutsed Antarktika tühjuses: polaaruurija Enn Kaup kirjeldab Lõunamandri helimaailma

Sulaveetunnel lumeväljas. SChirmacheri oaas jaanuaris 1977. Foto: Enn Kaup

Jazzkaare lõppkontserdil kõlab unikaalne eksperimentaalne teos, milles helilooja Raun Juurikas ühendab polaaruurija Timo Palo helisalvestused Antarktikast muusikainstrumentide helidega. Postimees palus sel puhul teenekat Antarktika-uurijat Enn Kaupi kirjeldada, millises helimaastikus Lõunamandril pikemalt viibija end leiab.

Aastakümnete eest olin esimesel Antarktika-ekspeditsioonil, saabusin mandrile varasügisel, märtsi algul ja lahkusin suveharjal, esimesel jõulupühal. Olin noore mehena sellest maast palju mõelnud ja lugenud. Muljed tulvasid nüüd kõigi meelte kaudu, oli palju märgata ja kõrva taha panna.

Põhitööks olid meteoroloogilised ja päikesekiirguse vaatlused Nõukogude Liidu Molodjožnaja polaarjaamas Enderby maal, lisaks helkivate ööpilvede ja osooni vaatlused. Oli palju huvitavat tööd. Omast huvist mõõtsin lähedaste järvede vete temperatuuri ja hapnikusisaldust. Sellest algas Lõunamandri järvede ökoloogia uurimine, milleks sõitsin veel kaheksale ekspeditsioonile.

Meteoroloogid kirjutavad vaatluspäevikusse ka nähtavuskauguse, selle vahemaa, mille taha veel silm seletab. Jaak Lembra, keda tulin meteoroloogiametis välja vahetama, seletas, et kui idas ranna ja mandrijää vahel kõrguv Vetšernaja nunatak selgelt paistab, on nähtavuskaugus üle 40 kilomeetri. Tundus uskumatu, et mägi ise oli kümne kilomeetri kaugusel, sest näis justkui siinsamas. Harjusin, et kauged objektid selge ilmaga väga lähedased tunduvad, ja sellegagi, et päike siinmaal «valepidi», vastu kellaosutit liigub. Hiljem nägin Kuninganna Maudi maa rannikul laevalt selgelt 160 kilomeetri kaugusel kõrguvaid Wohlthati mägesid. Poleks neis paigus 200 aasta eest seilanud Bellings­hauseni vaadet seganud lumesadu, poleks uue mandri kirjapanek järeltulijate hooleks jäänud. Lendurid on pajatanud, et kõrgelt on nad Antarktise kaugeid mägesid ka 250 kilomeetri kauguselt silmanud – sedavõrd puhas ja kuiv on Lõunamandri õhk.

Juba esimesel ööl jaama Punases meteomajas kuulutas Antarktis oma võimsat häälekust. Kell viis äratas mind katuse ja seinte vali kolin ja vibratsioon ning vahelduv tuule undamine. See oli mannerjäält alla tormav liustikutuul, mis tegi olemise õõnsaks ja pani mõtlema: kuhu pagan ma küll sattunud olen? Päikselise ja vaikse saabumispäeva eufooria sai igatahes jahutatud.

Sireenid kutsuvad

Liustikutuul nõrgenebki tavaliselt ennelõunal. Tuulega kantav lumi elektriseerib aga seinu ja põrandaid ning lõpuks inimestki. Kui nüüd mõnd metalleset katsuda, võib näiteks hämaras selgelt nähtav elektrilaeng inimest säriseva sirakaga kostitada. Antarktise rannikut külastavad sageli ka tsüklonid, mis toovad niisket ja tihedat lumetuisku. Möirgavad tuulehood võivad ulatuda 40–60 m/s, teist inimest ei pruugi siis näha ega kuulda juba meetri pealt. Harjusin nendegagi.

Tuulevaikus on harv. Järvemõõtmised viisid mind jaamast eemale, ei kuulnud enam elektrijaama tuksumistki. Oli täielikku vaikust. Vahel oli tuju nii hea või vajas see just kergitust, et publiku puudumist kasutades lasksin aparaadi näitude stabiliseerumist oodates kuuldavale laulujoru. Ka järved ei jäänud võlgu. Vaikse õhtu eel hakkas jäält kostma imelikke hääli. Justkui oleks keegi (järvevana?) järjest virutanud suure piitsaga siuh! siuh! vastu jää alumist pinda. Füüsikat õppinud aru leidis seletuse, paraku proosalise. Kevadpäikeses soojenenud jää hakkas loojangu eel jahtudes kokku tõmbuma ning jäässe tekkivate mikropragudega need hääled kaasnesidki.