Veiko Parming: kui eestlus suudab veel köita

Veiko Parming Foto: Erakogu

Väliseestlased on väga vaimustatud Eesti nutikusest, aga meie esivanemate maa tundub kohati siiski üsna kauge, kirjutab Toronto Eesti Maja juhatuse esimees Veiko Parming. 

Väliseesti kogukond kasvas kiiresti pärast Teist maailmasõda, kui siia jõudsid sõjapõgenikud. Enne seda elas Kanadas alla 2000 eestlase, kes olid tsaariajal siirdunud maaharijateks Lääne-Kanadasse, peamiselt Alberta provintsi. See arv oli siiski mitu korda väiksem kui Ameerika Ühendriikides, kus elas enne sõda ligi kaks kolmandikku Eestist lääne pool elavatest eestlastest (andmed Kanadas ja USAs elavatest eestlastest raamatust «Eestlased maailmas»).

Kanada valitsus hakkas sõjapõgenikke vastu võtma 1947. aastal ning USA valitsus 1948. aastal. Sõjajärgsetel aastatel asus Kanadasse elama kokku umbes 13 000 ja Ühendriikidesse 10 500 eestlast. Kui Ameerikasse asunud eestlased tulid peamiselt Saksamaa kaudu, siis Kanadasse tuli kaasmaalasi lisaks Saksamaale veel mitmest riigist, nt Rootsist ja Inglismaalt. Põhja-Ameerika pakkus kindlamat turvatunnet, sest oli selge, et Eesti ei saa niipea vabaks ning Euroopas kardeti sundrepatrieerimist.

Esimene pagulaste põlvkond koosnes peamiselt elujõulistest noortest inimestest, kes asutasid palju organisatsioone, ehitasid rahvamajasid, kirikuid ja lastelaagreid. Need mehed ja naised olid saanud vabaduse, aga kaotanud kodumaa, ja see valu saatis neid eluaeg. Kanadasse tulles oli neil vähe vara, nad ei teadnud, mis neid ees ootab, kuid nad võisid toetuda üksteisele. Nad olid täis trotsi raskusi ületada!

Pagulaste mälestusi lugedes mõistame, kui uskumatult valus oli kodumaa kaotamine. Nende hulgas oli väga palju noori mehi, kes olid võidelnud Eesti vabaduse eest, sh Saksa armees ja soomepoistena. Nad teadsid, et idast taasründav punaterror neid hästi ei kohtle ja et nad Eestisse jääda ei saa. Aktiivne Toronto eesti ühiskonna organiseerija Robert Kreem, kes 20-aastase sõdurina oli Meerapalu ja Narva lahingutes punaarmeed tagasi tõrjunud, kirjutas raamatus «Vandega seotud» sellest hetkest, kui Eestist lahkudes kadus kodumaa silmapiirilt:

«Laeva kailt liikuma hakkamisel alustas keegi Eesti hümni laulmist, millega kohe teised liitusid. Vanad, noored, lapsed ja eesti sõdurid seisid hardumuses laintest pekstaval laeval, näod sadama poole. Kui tulid sõnad, «Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa,», muutusid hääled nuuksumiseks ja otse läbi pisarate tulevaks palveks oma võitleva maa ja rahva rasketest aegadest ülesaamiseks. Siis jäid kõik pardal viibijad vaatlema kaugeneva Eesti ja ta saarte rannaviirge, kuni needki kadusid saabuvasse sügisöhe.»