Erakordset silmailu pakkuv ajaviitefilm

Millie Bobby Brown filmis «Enola Holmes». FOTO: Kaader Filmist Foto: Kaader filmist

2006. aastal esmakordselt jutustusena välja tulnud Nancy Springeri radikaalne reinterpretatsioon universumist, kus Sherlock Holmesil on noorem õde, on Netflixi üks värskeimaid omatoodanguid. Visuaalselt võluv, erakordselt ilusate ja silmailu pakkuvate näitlejatega «Enola Holmes» on süütu ja sümpaatne ajaviitefilm, mille maailma on suisa siiras rõõm end kaheks tunniks ära kaotada.

Filmi peategelane, Enola Holmes (Millie Bobby Brown) ärkab oma 16. sünnipäeva hommikul ning avastab, et tema ekstsentriline, sõnamänge ja lilli armastav ning ääretult südikas ja intelligentne ema (Helena Bonham Carter) on üleöö ootamatult ära kadunud. Kogu oma elu emaga kahekesi elanud, idüllilist lapsepõlve nautinud ja lakkamatult raamatuid neelanud tüdruk on pandud fakti ette, et ta on nüüd üksi (Enola on tagurpidi lugedes «alone», üksi) ning sunnitud abi saamiseks pöörduma oma kahe kaua kadunud venna, Sherlocki (Henry Cavill) ja Mycrofti (Sam Claflin) poole.

Mycroft, kellest on nüüd Enola hooldaja saanud, plaanib Enola saata tütarlastekooli, et tüdruk saaks kohase hariduse maailmas hakkama saamiseks. Südikas Enola aga pigem sureks kui sedalaadi normidele alluks, ta otsustab kodust põgeneda ning kasutades ära kõike, mida ta oma detektiivist vennalt Sherlockilt õppinud on, võtab ta suuna Londonisse, et omapäi ema üles leida. Rongis kohtab ta tumedapäist tundmatut – samasuguse saatusega markii Tewkesburyt (Louis Partridge) –, kes on kodust põgenenud, et leida oma saatus, kuid keda ajab nüüd taga külmavereline mõrtsukas.

«Enola Holmes» on tõepoolest südamlik film, kust puudub igasugune küünilisus, seal paistaks nagu kogu aeg päike. Hiilgavaid vaheanimatsioonid, mis on nii kunstilised kui ka ajastukohased, ja Enola teravmeelsed neljanda seina murdmised annavad filmile sära ja elu, mis muudab kogu filmi erakordselt lõbusaks.