Ülendav reis lätlaste Ida-Virumaale

Latgale usutraditsioonid tunduvad Eestist tulnuile põnevad. Foto: Ingvar Luhaäär

Ei saa öelda, et tunneksin hästi Pihkva või Novgorodi kanti, kuid risti-rästi läbisõitudest on mingi (üsna võsane) pilt olemas. Meie Ida-Virumaaga võrreldud Latgalest, mis on kokku poole Eesti suurune maalahmakas, puudus mul aga igasugune ettekujutus. Nüüd olen käinud ja võin kinnitada, et sinna tasub minna. Vähemalt kord elus.

Esimene vaatamisväärne koht on juba üsna meie lõunapiiri läheduses: suure ümara järve äärne kena Alūksne linn, kus on sündinud see Liivimaa köögitüdruk – rahvus pole kindel, pole välistatud seegi, et eestlanna –, kelle Peeter I naiseks võttis ja kellele pühendas Tallinnas uhke Kadrioru lossi. Eestlasi on Alūksne kandis ikka elanud ja meil on sellele paigale ka omakeelne nimi – Alulinn.

Kindlasti peaks sisse astuma historistlikus stiilis mõisahoonesse. Selles on teisigi muuseume, kuid eriti väärib vaatamist vana geoloogi Aldis Vernersi erakogul põhinev väike paaritoaline merekarpide ja kristallide-kivide väljapanek. Lausa lummav pilt avaneb siis, kui peremees tuled kustutab ja kivikollektsioon lööb ultraviolettkiirte toimel särama muinasjutulistes värvides; samade kiirte abil on Verners käinudki vanades kaevanduskäikudes neid kive otsimas.