Kogu Eestit hõlmav uuring meie hajaasustuspiirkondade kaevude ja neist ammutatava joogivee kvaliteedi kohta näitab, et vaid kolmandikus kaevudes vastab vesi joogivee kvaliteedi nõuetele.
Suure osa maarahva joogivesi ei vasta nõuetele
Lisaks tuvastas nn omaveevärgi olukorda hinnanud uuring, et vaid viiendik salvkaevudest ja 47% puurkaevudest vastas kehtestatud nõuetele. Näiteks ainult 10,1% salvkaevudel oli kasutusluba ja 35% puurkaevudest olid ehitatud projekti järgi.
Kõik see on saanud võimalikuks, kuna ükski õigusakt ei reguleeri, kuidas või kust üks maamajapidamine endale joogivett hangib. Jah, mingid eeskirjad on, aga järelevalvet omaveevärkide joogivee kvaliteedi üle ei tehta, samuti puuduvad kaevudele, millest tarbitakse vett vähem kui 10 m³ ööpäevas, joogivee kvaliteedinõudeid. Seadusandja eeldab, et inimesed ise seda jälgivad ja tagavad, et nende vesi on kvaliteetne.
Inimesed ise süüdi
Salvkaevude suurim probleem on mikrobioloogiline saastatus, nõuetele ei vasta 62% võetud proovidest. Kuigi mikrobioloogiliste näitajate leidumine joogivees ei tähenda tingimata terviseohtu ja vees leiduvatest bakteritest võivad vaid mõned haigusi tekitada, tuleks mikrobioloogilisi leide käsitleda ikkagi kui potentsiaalset terviseriski. Kõnealuses uuringus ongi seda tehtud.
Puurkaevudest pärineva joogivee suurim probleem on suur mangaani- ja rauaühendite sisaldus, seda eriti Lõuna-Eesti kaevudest võetud proovides.
Uuringu tellis Keskkonnaministeerium ja tegi Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Viimase spetsialistid leiavad, et salvkaevude saastumises on tihtipeale süüdi inimesed ise, juhtides näiteks oma majapidamise heitvee imbväljakule, mis asub liialt lähedal veevõtukohale, või pumbatakse täis saanud septikust sete välja otse peenramaale. Selliseid asju tegelikult teha ei tohi, sest läbi pinnase imbuvad saasteained kiiresti veesooneni, kust salvkaevu kaudu joogivett võetakse.
Tegemist pole kuidagi lokaalse või tühise murega, sest omaveevärkidest saab vett umbes 12% Eesti elanikkonnast ehk 160 000 inimest, kelle kasutuses on 24 000 salv- ja 46 000 puurkaevu.
Uuring näitab, et välja tuleks vahetada hinnanguliselt 30 000 kaevu – põhiliselt üle 40 aasta vanused puurkaevud ja salvkaevud, mille veetootlikkus ei rahulda tarbija vajadusi. Hooldust vajab 18 000 kaevu.
Eesti Keskkonnauuringute Keskuse peaspetsialist Vallo Kõrgmaa ütles, et kaevude mikrobioloogiline saastatus tuleneb sageli inimese enda tegevusest või tegevusetusest.
„Väiksem mikrobioloogilise saastatuse tõenäosus on omaveevärkides, mida kasutatakse aasta ringi, kus vesi on toodud majja ning kaevu ümbrust ja kaevu ennast regulaarselt hooldatakse. Seega saavad elanikud ise palju ära teha sellise saastuse vältimiseks.”
Vaata kriitilise pilguga
Uuringut aluseks võttes on Keskkonnaministeerium välja arvutanud, et hajaasustuse omaveevärkide ja kanalisatsioonisüsteemide korrastamiseks oleks vaja 322 miljonit eurot.
Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõunik Liisi Arm kinnitas, et Euroopa Liidu uue perioodi eelarvesse on tehtud taotlus avada omaveevärkide korrastamise toetusmeede.
„Joogivee ja kanalisatsiooniga peab tegelema käsikäes, sest mis läheb sisse, see tuleb ka välja,” märkis Arm. „Uuringu põhjal võib öelda, et probleemid pole niivõrd keskkonnapoliitikas, kuivõrd kinnistusiseses veehügieenis. Inimesed peaksid kriitilise pilguga oma veevärgi ja kanalisatsiooni üle vaatama. Ja võib-olla vaatama teinekord kurjalt ka naabrile otsa.”
2007. aastast on riik hajaasustuse programmi kaudu suunanud ligi 40 miljonit eurot veevärkide ja kanalisatsioonisüsteemide ajakohastamiseks.
Hajaasustuspiirkondade joogivee kvaliteedi ja süsteemide uuringusse kaasati inimeste endi avalduste alusel 998 majapidamist. Puurkaevud olid neist 510, salvkaevud 475, osas oli kombineeritud veevarustus. Töö tegijad kinnitavad, et uuringu valim kirjeldab ka uuringust välja jäänud omaveevärkide seisukorda.
Lisaks koostas keskkonnauuringute keskus hajaasustuse elanikele kaevude joogivee nõuetekohasuse ja terviseohutuse saavutamise juhendi. Juhendiga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi koduleheküljel.