Hüvasti, hüpoteetiline kass

Tarvo Sõmer ja Elar Vahter lavastuses «Kõike head, vana toriseja». Foto: Rakvere Teater

Rakvere Teatri lavastusel «Kõike head, vana toriseja» on tore kavaleht: peategelase Esko kiletatud fotoalbum, fotode tagakülgedel muhedad kommentaarid. Ja tühjad lehed, kuhu justkui peaks oma pilte lisama. Taustateavet soome autori Tuomas Kyrö kohta kavaleht ei paku. Tegu on 2017. aastal eesti keelde tõlgitud romaani lavaversiooniga, dramatiseerija Urmas Lennuk.

Vanaaegne nahkkaantega fotoalbum on lavaloos tähtis: päevapilt kui mälukandja, mälestuste virgutaja. Kui jagatavad on isiklikud mälestused, kas me üldse saame võõrast albumit oma fotodega täiendada?Teater on selline kohtumispaik, kus vaatame oma elukogemuse peeglisse. Eili Neuhausi lavastus vaeb vanaduse ja surma teemat. Surm on loomulik elu osa, aga teatud hetkeni mõjub see nagu hüpoteetiline kass, kellest isa ja poeg laval autosõidustseenis jauravad.

Tiina Mälberg mängib ilusa rolli: Satu on Esko naine, keda mees lugupidavalt perenaiseks kutsub. Nüüd lamab Satu hooldekoduvoodis, lapsenäoga vana naise mälupildid klammerduvad kinnisküsimusse: «Kas sa pulmapäeva mäletad?» Aga küsitud on see nõndamoodi, et kutsub meenutama enamat kui üht ilusat elupäeva. Mäluhäire võib olla hoopiski pühendumine mäletamisväärsele. Satu liigutav selgusehetk, dialoog miniaga, kinnitab: tervete arust hämarteadvusse sulgunud haige ei vaja tühja argijuttu ilmast ja tapeetidest. Seesinane «pisijutt» (small talk) on enesekaitse. Surma ligiduses õheneb kaitsekiht.