Saksamaa ida ja lääs püüavad 30 aastat hiljem endiselt ühte kasvada

Sakslased 1990. aasta 3. oktoobril Berliinis Reichstagi hoone juures tähistamas Ida- ja Lääne-Saksamaa ametlikku taasühinemist. Foto: Wolfgang Kumm/picture-alliance/dpa/scanpix

Täna 30 aastat tagasi lehvitati Saksamaal riigilippe, lasti taevasse ilutulestikku ja säris­tati grillil Bratwurst’e. Rõõmustamiseks oli põhjust, sest aastakümnete järel ühinesid riigi ida ja lääs ametlikult üheks riigiks. Kolm kümnendit hiljem ei tehta Saksamaal aga saladust, et ida- ja lääneosa vahel on endiselt arvukalt erinevusi ning tõeline kokkukasvamine võtab ikka veel aega.

«Saksamaa ühtsuse saavutamine on protsess, mis pole veel lõpule jõudnud,» kinnitab Saksamaa valitsus tänavuses raportis, milles kõrvutatakse endisi ida ja lääne liidumaid.

Ajaloos peitub mõistmine

Arvud on kõnekad. Endistes Ida-Saksa liidumaades on töötuse määr kõrgem, palgad ja pensionid madalamad, vähem on suurettevõtteid. Riigi idaosast pärit inimesi on märkimisväärselt vähem juhtivatel positsioonidel ja poliitikas, idast on inimesi rohkem välja rännanud ja sealne elanikkond on eakam. Aastate jooksul on ida ja lääne lõhed küll kahanenud, ent mitte täielikult kadunud.

Majanduslike näitajate kõrval pole vähetähtis seegi, et endistel Ida-Saksamaa aladel väärtustatakse demokraatiat ja usaldatakse poliitilisi institutsioone vähem kui läänes, võõrasse suhtutakse ettevaatlikumalt, paremäärmuslikel vaadetel on rohkem kõlapinda ja üldist rahulolematust on rohkem.

See omakorda on toonud tänavuse Saksamaa taasühinemise aastapäeva arutelude keskmesse küsimuse ida- ja läänesakslaste emotsionaalsetest läbielamistest suurte muutuste perioodil ja andnud märku vajadusest ajalooga rahu sõlmida.

«Tegelikult läheb idasakslastel majanduslikult hästi, nad ütlevad seda ka kõigis küsitlustes, aga emotsionaalselt tunnevad paljud neist endid teise klassi kodanikena,» selgitas Postimehele dokumentalist ja kirjanik Dörte Grimm.