Erik Aru: kokkuhoid ei paista au sees olevat

Erik Aru Foto: Sander Ilvest / Postimees

Omal ajal õppejõuna töötades oli üks rõõmsaid hetki see, kui minuni jõudis arusaamine, et selle najal, mida neil aastail esmakursuslastele rääkisin, on võimalik ajakirjanduses kuni pensionini särada. Sellegi kirjatüki sisu sobiks musternäiteks nähtusele, mida majandusteoorias nimetatakse inflatsiooniliseks kalduvuseks.

See pole päris alati nii, aga laias laastus võib öelda, et makromajandust mõjutavate hoobade käsitsejatel on kaks valikuvõimalust: kas kiirem üldine hinnatõus või kõrgem tööpuudus. Arvatagi eelistavad need, kelle püsimine hoobade juures sõltub valimistulemusest, et inimesed, kes võiksid nende poolt hääle anda, säilitaksid oma töökoha. Poliitiku kindel valik on majandusteooria järgi seepärast inflatsioon, näiteks riigi eelarvekulutuste suurendamise kaudu.

Selle nähtuse järjekordset illustratsiooni saime näha seoses Eesti riigieelarve ja riigieelarvestrateegiaga. Need, kellel valimisi pole vaja karta, räägivad vajadusest viia eelarve lähiaastail tasakaalu. Eesti Panga meelest võiks sihiks olla tulude ja kulude tasakaalustamine 2023. aastaks, eelarvenõukogu rääkis 2024. aastast. Poliitikute jutt jäi märksa ebamäärasemaks – kuulsime midagi aastakümne keskpaigast.