:format(webp)/nginx/o/2020/10/02/13385788t1ha9af.jpg)
Prince oli üks müstilisemaid, geniaalsemaid ja veidramaid popstaare, kes eales elanud. Mõnel teisel ajal oleks ta võinud olla kabalist, alkeemik või midagi sellist, ta oleks proovinud teha sitast saia või rauast kulda. Kuna olid 80ndad ja MTV, siis sai tast selline Prince, nagu teda üldiselt teatakse. Ja ka selline, keda üldiselt ei teata.
Samuti oli ta üks viljakamaid, vähemalt teatud perioodil. Salves olnud tal umbes tuhatkond või rohkem avaldamata lugu. Pärast surma on salveuksed natuke paotunud ja välja on ilmunud muusikat, mida pole varem kuuldud. Kui peremees veel elaks, ei pruugiks neid lugusid võib-olla kuuldagi. 25. septembril avanes selle salve uks seninägematult võimsalt ja välja tuli paljude arvates Prince’i üldse parima plaadi «Sign O’ The Times» super deluxe väljaanne, mis sisaldab kaheksat CD-plaati ja kontsert-DVDd, ühtekokku üle saja loo, pluss 120-leheküljelist kõvakaanelist raamatut.
Mul seda kolossust veel ei ole, kuulasin Spotifyst ja sellegi põhjal peab ütlema, et tegu on tõenäoliselt selle aasta suurima muusikasündmusega. Vähemalt minu jaoks, ja eks niimoodi arvajaid ole teisigi. Sest mida muud öelda järgnevalt kirjeldatava kuulamiskogemuse kohta:
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)