Jüri Reinvere: 30 aastat Saksamaa taasühinemisest

Helilooja Jüri Reinvere. Foto: Mihkel Maripuu

Mul on alati küsimus, kas see taasühinemine leidis aset või oli tegemist mingi optilise illusiooniga. Kas tõesti ühinesid kaks riiki, kaks erinevat lähiajalugu või oli see kõik üks ilus poliitiline luuletus, mille sees olevad lahkhelid olid algusest peale liiga teravad, et seda realiseerida, kirjutab helilooja Jüri Reinvere. 

Nii Saksamaa taasühinemine kui ka Eurooa Liidu moodustumine on mõlemad takerdunud ühe probleemi taha: lääs arvab, et tema on kõikejuhtiv jõud, kelle elu teised tahavad iga hinna eest üle võtta. Ja samal ajal võib lääs endale lubada prominentset huvipuudust ning jahedat möödavaatamist.

Kolmkümmend aastat pärast sõja lõppu, aastaks 1975 oli Lääne-Saksamaa tõusnud jõukate maade hulka. Just nende maade hulka, mille elatustase ja kultuurielu oli muutunud tüüpilise Lääne-Euroopa rikka riigi tavaliseks argipäevaks. Tavaline Lääne-Saksamaa perekond elas jõukat elu, elati jõukates majades ning elustiilil polnud suuremat vahet näiteks rikaste USA kodanike omaga. Kolmkümmend aastat pärast Ida- ja Lääne-Saksamaa taasühinemist pole Saksamaal eriti midagi seesugust näha.

Kui välja jätta paar fakti, näiteks et IT-struktuurid ning teedevõrgustik on endisel Ida-Saksamaal välja ehitatud uue aja vajaduste järgi, elab endine Ida-Saksamaa endiselt petlikus Ida-Euroopa vaesuses, nagu ühes optilises illusioonis, kus noorte põlvkondade majanduslik edu on paljuski saavutatud mitte tänu oma tööle, vaid laenudele ja Brüsseli toele. Ning kus Lääne-Saksamaa sugulased ei soovi oma vaeseid sugulasi tundagi ja nad on lükatud teise klassi kodanikeks, kellega pole eriti vaja arvestada.

See pilt, mis pole just eriti ilus, on üle lakitud. Elades Saksamaal, läheb kaua aega, enne kui selle sügavamaid põhjusi hakkab nägema. Kuni ükskord saabub äratundmine, et kogu selle viisaka riigisisese vastastikuse huvipuuduse taustal irvitab üks laiem probleem: see, et kogu lääne ühiskonnas valitseb ammune sügav veendumus, et kõik tahavad elada nii nagu lääs. Nagu nemad. Ja sellest johtuvalt kohe otsa: kõiki võib ignoreerida, sest kõik ju niikuinii pingutavad, et lääne elustiili seltsi pugeda.

Juba algusest peale oli Ida- ja Lääne-Saksamaa taasühinemine problemaatiline: suur osa rikkast Lääne-Saksamaast arvas, et seda ei peaks toimuma. Ma ei taha öelda, et poliitikud ei soovinud. Vastupidi, poliitikale ja idealismile oli see midagi väga ilusat, nii nagu ka pealinna toomine Bonnist Berliini. Aga nendes lõpututes Lääne-Saksamaa aedades, villades, rikkalikult krohvitud majades, mille ees seisavad lõputud autoread, kogu sellel poliitilisel areenil nähtamatu, kuid otsustava massi arvates pidanuks Ida-Saksamaa jääma omaette riigiks. Ja seda mitte sellepärast, et mõte poleks olnud piisavalt ilus – vaid sellepärast, et rikas Lääne-Saksamaa ei soovinud seda ühinemist kinni maksta.