Birute Klaas-Lang: üks «oomaigaad» veel keelt ei murra

Birute Klaas-Lang. Foto: Priit Mürk/Postimees

Eestis käib praegu elav arutelu mitmesuguste arengukavade üle. Arengukavad seavad sihte, urgitsevad esmalt lahti selle või teise valdkonna probleemid ja püüavad leida parima viisi, kuidas probleemidest võitu saada ja helgesse tulevikku jõuda. Kuna probleemide tuvastamine sõltub paljuski ka silmadest, millega neid probleeme vaadatakse, siis ühe jaoks defekt võib teise jaoks olla hoopis efekt. Tugev vastasseis on tekkinud näiteks metsanduse arengukava ümber, kus puulõhkujad ja puukallistajad oma põrkuvate arusaamadega metsa väärtusest otsivad tuge teadusest ja meediast.

Arengukavade koostamise käigus võetakse valdkond otsekui luubi alla. Üks selle protsessi suuri väärtusi on see, et arutelud eesmärkide ja eesmärkideni jõudmise vahendite üle jõuavad riigikogu, ministeeriumide ja asutuste seinte vahelt välja ning panevad ehk paljusid kaasa mõtlema, mida me siis õieti tahame. Kas tahame lapsepõlveradade põlismetsas kukeseeni korjata või töökohti luues selle põlismetsa puitu väärindada? Või hoopis mõlemat? Aga kui väärindada, siis peaks minu terrassilt avanev kaunis vaade mühisevale metsale muidugi alles jääma …