Valul on üheksa poega, rõõmul ei ühtegi...

Kalju Lepik esinemas 1981. aastal Uppsalas. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik ­Kalju ­Lepik, kelle sünnist möödub 7. oktoobril 100 aastat, elas peaaegu kogu oma täiskasvanuelu pagulasena Rootsis, kuhu ta 1944. aasta sügisel Eestist põgenes. Ligemale neli kümnendit hiljem kirjutas ta 1985. aastal ilmunud luulekogus «Kadunud külad» kibeda irooniaga: «Ja nüüd ma jutustan teile pagulaspoeedi uhkusest / olla unustatud ja jääda unustatuks. / Ei ole midagi uhkemat kui pagulus. / Ei ole midagi uhkemat kui olla pagulane. [...] Ei ole midagi uhkemat kui olla unustatud / ja jääda unustatuks».

Kas õnneks või kahjuks polnud Lepikul määratud jääda pagulusse. See olukord muutus juba mõni aasta hiljem: Nõukogude okupatsioonirežiim hakkas lagunema, piirid läksid uuesti lahti, pagulased said kodumaale tagasi pöörduda. Tuli ka Kalju Lepik. Mis tähendas pagulasestaatuse ning sellega peaaegu paratamatult seotud ohvrimentaliteedi ja -paatose vahetamist kodumaa sotsiaalmajanduslike ja demograafiliste realiteetide ning neist põhjustatud emotsionaalsete pettumuste vastu.

Mulle on jäänud mulje, et Lepik jäi palavalt armastatud kodumaast ilma koguni kaks korda: kõigepealt, 1943. aastal, kaotas ta selle oma jalge alt ja hiljem, taasiseseisvunud Eestis, ka kujutlustest, mis olid paratamatult idealiseeritud ning minetanud aja jooksul vahetu sideme tegelike arengutega, muutunud nostalgiliseks utoopiaks.

Minu ellu tuli Lepik täpselt sel ajal, kui olin hakanud ­kodumaise luule vastu sügavamat ­huvi tundma. Ta oli esimene kirjanik, kelle loomeõhtule ­kohale läksin; esimene kirjanik, ­keda ma lähedalt nägin ja kuulsin; esimene kirjanik, kellelt autogrammi küsisin. See juhtus 1990. aastal, kui Lepik oli esimesi kordi uuesti kodumaal ­käimas ning tuuritas oma luule­kavaga mööda vabariiki nagu mõni rokkstaar.

Viljandi tollase Noortemaja (varasema ja hilisema Koidu Seltsimaja) suur saal, mis oli veel mõni aasta varem kuulunud Ugala teatrile, oli rahvast täis. Mul pole hiljem õnnestunud kunagi viibida ühegi kirjaniku autoriõhtul, kus oleks nii palju inimesi ning mida kannaks selline kollektiivne lummus. See lummus valdas ka mind. Sest Lepik osutus inimnäoliseks loovintelligendiks, rahvalikult soojaks ja muhedaks poeediks, kelle olekus, silmavaates ja hääles olid elurõõm ja melanhoolia tihedalt üksteise süleluses – justkui kaks võrdselt võimekat sumomaadlejat, kellest kumbki ei suuda teist ringist välja tõugata.

Seda üritust kandis ­mingi harras ja pühalik aura – ­Lepiku luuletuur ei sümboliseerinud mitte üksnes Kadunud Poja, vaid ühtlasi Mahavaikitud Geeniuse tagasitulekut. Müüt sai neil kohtumistel lihaks. ­Kogu oma nooruslikust naiivsusest ja kergeusklikkusest hoolimata sain siiski aru, et kirjandus kasutab siin kõrgele ­parnassile pääsemiseks ajaloolt ja päevapoliitikalt laenatud karke. Kuid Lepik kandis oma rolli vähemalt minu silmis ilusti välja – põhirõhk läks ikkagi kirjandusele ning tema esinemine ja tekstid kandsid.

Mina – toonane varapuberteetikust alveriaan – polnud Lepiku loomingut varem lugenud, kuid see sobis mulle kohe. ­Lepik on ühes idüllilises külaluuletuses kirjeldanud, kuidas lõõtspillilugu lööb kõigile kuulajatele ja tantsijatele hambad ­säärde. Kasutades sama kujundit, võin deklareerida, et esimene ­Lepiku tekst, mis oma hambad ­mulle säärde sai ning enam lahti ei lasknud, oli sealsamas luuleõhtul Lepiku enese esituses kõlanud ning alguses tema 1948. aasta kogus ilmunud «Minul on karvased sääred»:

​Minul on karvased sääred

ja karvane rind.

Kogu küla peab

ahviks mind.

Minul on õige jäme

tõrrepõhja hääl,

õhtu hilja kui hõikan

kodumäel.

Aga mu süda on vaba,

vaba kui lind.

Aga linnuks ei pea

keegi mind.

Selle luuletuse vemmalvärsilisus oli – ja tegelikult on siiani – minu jaoks vastupandamatu. Neis värssides on laulvust, need riimid rokivad. Mänguliselt eneseiroonilise ­pealispinna all tuksub iselaadne lüüriline igatsus, mis on enesest teadlik, ent ei soovi või suuda veel leida omale väljendust (ja seeläbi ehk ka väljapääsu) mingites suurtes ja pühalikes sõnades.

Sellest – heas mõttes madala lävepakuga – luuletusest sai minu uks Lepiku loomingusse. Neid uksi, aknaid ja katuseluuke, kust sinna siseneda, on muidugi palju mitte üksnes üksiktekstide, vaid ka erinevate vormivõtete ning värssides käsitletud teemade lõikes. Lepiku luulelooming on üsna eklektiline. Mulle on jäänud mulje, et ta võttis väga tõsiselt oma kirjanikukutsumust ja -tegevust, aga mitte iseennast kirjanikuna. Tema värsitoodangul pole ühist keset, see ei moodusta eriti monoliitset tervikut ei sisuliselt, vormiliselt ega autorihoiakult. Mingist sidusast ühtsusest võib rääkida pigem teatud üksikkogude lõikes.

Lepiku luules on segamini riimluuletused ja vemmalvärss, rahvusromantiline külaluule ja modernism, miniatuurid ja ballaadid, krutskivärsid ning pühalik tõsidus, realistlikud olustikupildid vahelduvad nägemuslike fantaasiapiltidega kristliku mütoloogia ainetel jne. ­Kõigele lisaks on Lepik kirjutanud ja avaldanud arutul hulgal ajakajalisi pühendusluuletusi.