Uurimus Eesti tehnikakultuuri Euroopa lätteist

Eesti Tehnika Seltsi esimesed kursused alustasid 1918. aastal Lutheri vabriku keldris. Foto: Erakogu

Eesti tehnikaintelligentsi sünnilool on avar geograafiline areaal, mis hõlmab nii Ida-, Kesk- kui ka Lääne-Euroopat ja ulatub vähemal määral üle meie mandri piiridegi. Käesolev suuruurimus on esimene, mis käsitleb terviklikult väljapool kodumaad hariduse omandanud Eesti insenere ja arhitekte, sealjuures võrdse põhjalikkusega nii idas kui ka läänes õppinuid.

Autorite sõnul on nende töö peategelased «eesti rahvusest ning riivamisi ka Terra Marianast pärit baltisaksa, vene või juudi soost üliõpilased, kes omandasid inseneri- või arhitektihariduse Euroopa tehnikakõrgkoolides». Vastavalt teema seadele on kulgenud ka autorite uurimisteed. Materjali on kogutud Berliini, Brno, Praha, Budapesti, Karlsruhe, Gdański, Varssavi, Riia, Peterburi ja Eesti arhiividest, muuseumidest ja raamatukogudest.

Uuritav teema on tänapäevaselt ühendatud Eesti ajaloo üldprobleemidega. Kõige laiemas mõttes on see raamat Eesti ja Euroopa suhetest, meie maa avanemisest arengut kiirendavasse maailma. Ühtlasi on see käsitlus Eesti hariduslikust lahkukasvamisest Venemaast, mis tehnika alal toimus eripäraselt peaaegu kogu läänemaailma hõlmavas ruumis, olles seega haridusgeograafilise aspektiga.

Raamat on mitmekihiline. Kõigepealt üldhariv osa, kus lugeja süveneb Euroopa tehnikahariduse väärikasse ajalukku. Selle juured on valgustussajandis, hoogne areng algas 19. sajandi algusest. Meie maa jõukatest peredest pärit baltisaksa noored olid Euroopa tehnikakõrgkoolides juba nende algusaegadest platsis.

Oma poegade saatmine suurkooli oli 19. sajandil talude päriseksostmise kõrval ka üks eestlaste emantsipatsiooni põhinäitajaid. Välismaa kõrgkoolid olid arusaadavatel põhjustel vaid üksikutele kättesaadavad. Aeg tõi aga uut Baltimailegi. 1862. aastal asutati baltisaksa majandustegelaste ja haritlaste initsiatiivil saksakeelne Riia Polütehnikum, Saksamaa tehnikakõrgkoolidelt mõõtu võtnud õppeasutus. Venestuse käigus muudeti polütehnikum 1896. aastal vene õppekeelega polütehniliseks instituudiks.

Riia tehnikakõrgkooli astus selle algaegadel napilt eesti noori. Eestlaste majandus- ja ühiskondlik tegevus oli esialgu piiratud, oma rahvusest tehnikaspetsialistid ei leidnud rakendust. Eelistati õppida pastoriks, arstiks, gümnaasiumiõpetajaks, advokaadiks. Raudteede ehitamisega rööbiti elavnes aga maa industrialiseerimine, kasvasid linnad, neis asutati eesti majandusühendusi, Tallinnas ja mujalgi võtsid eestlased linnavalitsuse sakslastelt üle. Hariduse mõtestamises toimus pööre reaalteaduste ja tehniliste erialade omandamise suunas ning tsaariaja lõpuks oli Riia tehnikakõrgkoolis õppinud eestlaste koguarv jõudnud sadadesse.