Krõpsuärimees: kõige raskem on müüa Eesti turule!

Balsnacki asutaja ja nõukogu esimees Elmar Rusing.  Foto: Tairo Lutter / Postimees

Eesti snäkitootja, perefirma Balsnack omanik ja nõukogu esimees Elmar Rusing räägib intervjuus lõbusalt, kuidas ta maksuameti soovitusel pankrotti läks, miks oskavad krõpsupakkijad paljusid keeli ning miks rühmavad ta enda lapsed kõige rohkem tööd ja saavad viimasena palka.

Teie koduleht ütleb, et Ääsmäel, kus te tegutsete, alustati kartuli­krõpsude tootmist juba 1983. aastal. Kuidas see toona välja nägi?

Kui Ääsmäe sovhoosi rajati suur köögiviljahoidla, oli toonastel majandimeestel taipu üks pisike Soomest saadud kartulikrõpsu­liinike sinna külge haakida. Kui mina Ääsmäele jõudsin, oli krõpsu­tootmine juba alanud. (Naerab.) See oli korralik värkstuba, seitse-kaheksa inimest oli ühes vahetuses liini taga. Liivalaia tänaval ühes poes toimus pakkimine ja müük käis üle Tallinna.

Niisiis olete snäkiäris aastakümneid tegutsenud. Kas on olnud ka loobumismõtteid?

Kunagi Indrek Neivelt ütles, et igal firmal tuleb üle elada kaks tõusu ja kaks kriisi. Ka meil on väga keerulisi aegu olnud. 1999. aasta kriisi põhjas oli kogu minu maine vara panditud pangale, samas oli vastutus pere ja töötajate ees tohutu. See oli karm aeg, aga ega valikut olnud, tuli ellujäämise nimel võidelda.