Eduks on pianistil vaja annet, töökust ja head õpetajat. Kui üht pole, siis teised kaks kannatavad, ütleb värske klassikatäht Tähe-Lee Liiv.
Tähe-Lee Liiv. Kuueteist aastaga klassikatäheks
Neli muusikakooli korraga: muusikakeskkool ja EMTA noorteakadeemia Tallinnas, Sibeliuse akadeemia Soomes ja Perosi Itaalias. Vähemalt viis tundi klaverimängu päevas: kodus Estonia tiibklaveril, Helsingis Steinwayl, ühel maailma hinnatumal pillil. Mullune Eesti pianistide konkursi võit.
Muidugi keerleb «Klassikatähtede» telekonkursi ajaloo noorima võitja, pianisti Tähe-Lee Liivi (16) elu suuresti klassikalise muusika ümber. «Pisike ime,» iseloomustas teda žürii liige Kadri Tali.
Ka tema playlist’is annavad tooni klassikahelid, muu hulgas Pjotr Tšaikovski esimene klaverikontsert, ta enda esituses. Klassika ülivõrdes, iseloomustab ta suurejoonelist lugu. Või Aleksandr Borodini teine keelpillikvartett, mõjus teos, mis tekitab alati külmavärinaid. Ent selles nimistus leidub ka räppi, poppi ja indie’t. Näiteks Eesti räppareid, nublut ja EiKi, viimati lisandusid sinna EiKi «E-Moll» ja Antoha MC «Bom». Viimane on Vene tantsumuusika, tõmbab su hästi käima, põhjendab neiu. Kõige sagedamini kõlab see muusika sõprade seltskonnas. Muidu aga mööduvad vabamad hetked pigem vaikuses. Kui üldse muusikat kuulata, siis ehk tunnine annus ja sedagi üle päeva. Või olla raamatuga – peamiselt kirjandusklassikaga, kuigi viimatine, Haruki Murakami «Kafka mererannas», oli midagi hoopis erinevat. Lugedes tundus, nagu oleks ta näinud mingit unenägu, mis ei kesta vaid ühe öö, vaid raamatut avades see muudkui jätkub ja tekitab sürrealistliku lapsepõlvetunde. «Mu isa ütles kord, et elu on nagu üks mäng ja suur unenägu. Seal see nii oligi,» mõtiskleb noor pianist.
Neile, kes klassikalise muusikaga veel sõbrad pole, soovitab värske klassikatäht klaveripaladest kuulata alustuseks Claude Debussy "Kuuvalgust" ("Claire de Lune" Bergamasque süidist). Imeilus meistriteos!