Toomas Jürgenstein: abielureferendumi usulised dilemmad

Toomas Jürgenstein Foto: Margus Ansu

Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooni- ja filosoofiaõpetaja Toomas Jürgenstein kirjutab sellest, et referendume ei tohiks korraldada vähemuste õiguste kohta. 

Kirjutasin septembri keskel ERRi artikli «Abielureferendum on paganlik ettevõtmine?!» (ERR 16.09.2020). Toetusin paljuski parempoolsete vaadetega religioonifilosoofi Leszek Kołakowski hoiatuste toomisele tänasesse päeva, muu hulgas puudutas ta kriitika usulist lähenemist, mis eelistab juriidilist sundi sõna jõule.

Pärast artikli ilmumist kirjutas mulle üks siiras ja sügavalt religioosne inimene ja küsis, miks ma lammutan kristlust. Püüdsin talle vastates selgitada, et asi on vastupidi, ma püüan kristlust kaitsta, toetada ja mõistetavaks teha, kuid loomulikult pani see selle inimese siiras mure mind teemat veel kord läbi mõtlema. Kuna tegemist oli kristlikus raamistikus toimunud dialoogiga, kujunesid argumendid paljuski religioosseks.

Olgu kohe alguses öeldud: ma tunnustan ja mõistan religioosset, teadvustamata religioosset või traditsioonidele tuginevat hoiakut, mis soovib abielu kui mehe ja naise liidu tsementeerida põhiseadusesse. Paljudele headele inimestele tundub, et nii kaitstakse abielu ning hoitakse ühiskonda patust puhtamana. Püüan järgnevalt põhjendada, miks mina ja paljud mu tuttavad teistsugusel arvamusel oleme.

Esmalt võtan vaatluse alla usuliselt pinnalt tekkiva abielu mõistmise, kristliku abielu, mis algab laulatusega. Selline abielu mõistmine on ilus traditsioon, samas pole Eestis riigikirikut ning sellest lähtudes tuleks riigi ja kiriku abielu mõistmist lahus vaadata. Üldjuhul ei tohiks riik sekkuda sellesse, keda ja mis tingimustel kirik laulatab ja kuidas abielu mõistab. Kirikute seisukohtade taga on sageli mitme tuhande aastane traditsioon ja pikk teoloogiline arutelu.