Priit Võigemast: Natuke pead ka ise selle peale mõtlema, et sind korraga liiga palju ei saaks

Kui mõelda viimaste aastate teatri-, kino- ja telehittidele, peame sageli rääkima Priit Võigemastist (40). Ta on, nagu asjatundjad üksmeelselt märgivad, ikkagi tippvormis. Või võib juba öelda – mees parimates aastates.

«See oli suurepärane teatrielamus,» kiidab tuntud pangamees Indrek Neivelt Rahvusringhäälingu eetris varjamatu vaimustusega draamateatris lavale jõudnud lavastust «Lehman Brothers». «Lavastus on särav ja Priit Võigemast teeb ses lavastuses kahtlemata silmapaistva rolli,» ütleb mu kolleeg, naabruses istuv kogenud kultuuriajakirjanik.

Aga nagu lubatakse telepoe reklaamis, pole seegi veel kõik. Sel nädalal jõuab kinodesse kodumaine spioonilugu «O2», kus Priidul on peaosa.

Kohtume ja vestleme restoranis Gloria, kus on võetud üles nii mõnigi stseen peagi linastuvast filmist. «Eks vast paljud vähegi lähemast ajaloost rääkivad filmid kasutavad võttepaigana just nimelt Gloriat,» mõtiskleb Võigemast. Mulle meenub miskipärast «Näitleja Joller», Priidule seriaal «Pank», kus ta ise kaasa lõi. Aga see selleks. Kui legendaarse söögikoha peremees Dmitri Demjanov on lahkelt mineraalvee lauale pannud, hakkame jutuga otsast pihta.

Viimasel ajal räägitakse mulle vaimustunult draamateatri «Lehman Brothersi» lavastusest. See on lugu peaasjalikult rahast ja ärist. Kuidas sa ise tunned, kas õnnestus?

Arvan, et kõik, kes ses lavastuses kaasa lõid või selle lavale toomise juures olid, võivad vast tõesti väga rahul olla. Vähemalt mina jään küll rahule. Ühest küljest, kui mõelda, on see tohutult mahukas materjal, millega me seal tegeleme. Aga sisetunne ütles kohe alguses, et mängustiil, mida ses lavastuses kasutame, on just selline, mis meeldib mulle väga.

Pean tunnistama, et pole lavastust vaatama jõudnud, aga nii palju tean, et mängite koos Guido Kanguri ja Mait Malmsteniga väga paljusid eri rolle ja karaktereid.

Seda küll. See on üks väga eepiline lugu, alates 1840ndatest kuni ajani, mil Lehman Brothersi pank kuulsusrikkalt ja suure pauguga kokku kukkus. Sellesse ajavahemikku jääb igasuguseid tegelasi. Lavastuses kappame need kõik läbi. Aga samas on selle materjali kohta öeldud, et see on poeetiline.

Kohtume ja vestleme restoranis Gloria, kus on võetud üles nii mõnigi stseen peagi linastuvast filmist. Foto: Mihkel Maripuu

Mitte raju majanduslugu?

Seda ka. Aga ses lavastuses on seda osa väga maitsekalt ja tabavalt kasutatud. Majandusteemat on meilgi üritatud kunstilises võtmes näidata – olen ise ka mänginud näiteks sarjas «Pank». Ega see lihtne ole. Arvudesse ja kõikvõimalikesse majandusnüanssidesse võib kergelt ära eksida. Aga «Lehman Brothersi» loos on tabatud ära miski poeetiline nüanss. Ja see on väga paeluv.

Kas mäletan õigesti, et su eelmine töö draamateatris oli lavastusega «Pangalaen»?

Millegipärast on mulle sattunud sellised teemad, jah.

Iseenesest tore kokkusattumus. Kas Lehman Brothersi panga pankrotist alguse saanud üleilmne majanduskriis 2008. aastal ka sind isiklikult puudutas?

Hirmus valusalt see kriis mind justkui ei puudutanud. Õnneks! Ju olime selleks ajaks oma elu targalt majandanud.

Mäletad, toonane peaminister Andrus Ansip praalis esialgu, et kui see on kriis, siis sellises ta tahaks elada? Aga millalgi jõuds asi kohale. Tööpuudus ja rahalised raskused olid paljudele probleemiks.

Las ma mõtlen… Mäletan, et vahetult enne kriisi tundus tõesti nii, et ossa jutt! seda rahavärki on ümberringi hästi palju. Ka teatritel läks hästi. Etenduste eelarved olid märkimisväärselt suured. Isegi preemiat maksti! Korraks oli tunne, et no kuulge, nii võib elada küll. Aga siis toodi meid kõiki väga kiirelt maa peale tagasi.