Kus on rock? Kus on post-?

Wolfredt esitleb oma värsket albumit «Tides» reedel, 2. oktoobril Tartu Gen Klubis ja 17. oktoobril Tallinnas Sveta Baaris. foto: Aurelia Minev Foto: Aurelia Minev

Post-rock on rock, mis kasutab rock’i-instrumente, kuid ei ole rock. Post-rock’i ansambli Wolfredt kolmas album «Tides» on jällegi post-rock, mis kõlab üsna rock’ilikult, isegi kaunikesti metal-rock’ilikult. Õnneks on tegemist piisavalt vabameelse stiili ja ühe selle toreda esindajaga.

Kumbki nendest ei tee klassifikatsioonist kui sellisest erilist numbrit ja nagu instrumentaalmuusikaga enamasti on, jääb ka siin fantaasialend võrdlemisi vabaks. Kui võib küsida, kus on lehm, siis võib vabalt küsida, kus on siin post ja kus on rock. Üldiselt leiab mõlemat. Rock ei röögi isekalt ja ülespuhutult kõrva, post ei luni kleepuvat tähelepanu. Wofredti muusikat kuulata on kerge, kuid mingil juhul ei ole tegemist kergesti lahustuva taustamuusikaga.

Wolfredt on pealinna instrumentaalkollektiiv, mis sai alguse kui Margus Voolpriidu (Dreamphish, Pia Fraus, Jan Helsing) alter ego, kuid on oma kolmandaks albumiks arenenud kuidagi sujuvalt neljaliikmeliseks ansambliks. Seni ilmunud «Lullabies To Vilhelmine» (2013) ja «Neverno» (2016) on mõlemad otsast lõpuni täis suurepärast materjali ning ajaproovile igati hästi vastu pidanud. Nende õhulisuse ja elektroonilise unelusega võrreldes liigub seitsme palaga «Tides» mõnevõrra metalsematel, konkreetsematel ja otsekohesematel radadel, kuid Wolfredti puhul ei välista massiivsus haprust ning pigem täiendavad vastandid siin teineteist.