Juhtkiri ⟩ Seninägematu presidendidebatt

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Peeti USA presidendivalimiste esimene debatt
• Suhtlusstiil teledebattides on teiseks muutunud
• Trumpi ettearvatus võib saada talle saatuslikuks

Ameerika presidendikandidaatide üleeilse teledebati kirjeldused meenutavad poksimatši reportaaži. Kõigepealt Trumpi tihe löögivalang valeväidetega, siis Bideni rahulikumad löögid ja pöördumine publiku poole poole, edasi ennast kehtestada püüdvad löögivahetused, kus kumbi pool kasutas oma stiilil ja taktikat.

Trumpi stiili hulka kuulus ka kohtuniku klohmimine, Biden püüdis aga teha nägu, nagu vastast polekski ja ta suhtleks vaid nendega, kes kuulata tahavad. President mõjub autoritaarse ja jõulise juhina, kes ei taha mitte kedagi kuulata, pretendent aga demokraatliku õppejõuna, kes püüab oponendile ja vaatajatele midagi selgeks teha, kutsudes tüütuks läinud oponenti korrale sõnadega «Kas sa jääksid ometi vait, mees!».

Kommentaatorid rõhutavad, et Donald Trumpi ja Joe Bideni esimene TV-debatt erines täielikult kõigist seninähtutest, kuid samas polnud see ju ka väga ootamatu, sest poliitilise retoorika stiili on vähemalt neli aastat kujundanud Valge Maja praegune peremees. Teemasid avava sisulise mõttevahetuse asemel näeme kandidaatide püüdu oma poolehoidjaid veenda, et nad ei kavatse muutuda. Kuid me ei peaks laskma ennast eksitada vormist, mis on käinud kaasas sotsiaalmeedia arenguga. Me veendusime, et USA presidendikandidaadid valdavad nüüdisaegset meediat ning oskavad formaadile ja žanrile kohaselt oma sõnumit edastada. Endisel TV show-mehel ja iga päev presidendina meedias esineval Donald Trumpil näib olevat oponendi ees suur eelis. Vaiksemal ja viisakamal Joe Bidenil ei tundunud olevat palju vastu panna ka presidendi harjumuspärasele agressiivsele suhtlemisstiilile.

President mõjub autoritaarse juhina, kes ei taha kedagi kuulata, pretendent aga demokraatliku õppejõuna, kutsudes tüütuks läinud oponenti korrale sõnadega «Kas sa jääksid ometi vait, mees!»

Paljudele vaatlejatele üllatuseks suutis aga just Joe Biden tänu targemale taktikale ja sitkusele oma punktid koju tuua. Tema pöördumine otse ameeriklaste poole, rõhutades, et ta hoolib neist ja huvitub nende probleemidest, oli teravas kontrastis Trumpi hoopleva ja vastast ründava stiiliga. Bideni sõnum oli, et ma hoolin teist, Trumpil aga, et ma hoolin endast ja teised ei lähe eriti korda. Mida võimendas tema eimidagiütlev vastus küsimusele, kas ta mõistab hukka paremäärmuslike gruppide tegevuse. Niiviisi õigustas ta ühiskonda lõhestavate rühmituste tegevust.

Ka meil Eestis on aeg harjuda ajastu tehniliste võimalustega ja sotsiaalmeedias välja kujunenud avaliku suhtluse tavadega. Peame õppima lugema, mida poliitilised liidrid «oma toetajate mullile» öelda tahavad ja mida ütlemata jätavad. Tänapäeval ei peeta enam pikki hingestatud kõnesid, seda ei võimalda TV-saadete formaat ega vahele hüüdev oponent. Pole ka mõtet üritada korraga kõike, mis südamel, välja öelda. Tuleb täpselt arvestada, kus, mis tingimustel ja kellega oma debatti pead, ning siis vastavalt ka tegutseda. Trumpi eelised võivad osutuda tema nõrkuseks, sest ta on liiga ettearvatav. Kui Bidenil jätkub kannatust ja ettevalmistusjõudu järgmisteks debattideks, võib ta olla igaühele raske vastane. Vanus ja pikaajalised kogemused võivad suurendada tema usaldusväärsust, demokraatlikkus ja mõistusele apelleerimine võib tuua samuti edu.