Vilde viimased triibulised

Indrek Sammul Urmas Vadi fantasmagoorias «Millest tekivad triibud?» Foto: Kadri Hallik

Mis seal salata, Tammsaaret olen senise elu jooksul lugenud rohkem kui Vildet. Ent 1950ndatel ilmunud Eduard Vilde teoste sarjas narmendab riiulis mitu põikitriibulist raamatuselga. Olen studeerinud ka 1920–30ndate «Kogutud teoseid», vanas kirjapildis teksti ju eriline tundmus lugeda!

Urmas Vadi fantasmagooria Vilde teemadel on pöörane, aga Vadi hulluses on siiski järjekindlust. Koodi annab irriteeriv pealkiri «Millest tekivad triibud?»: koos esimeste triibulistega kangastus narkosõltuvus «Kippari unerohus», ehkki seda teost vist ei tsiteerita silpigi. Ega ma pole pärast lavastuse vaatamist – kaks korda! – ning näidendi läbilugemist teinud detektiivitööd, et viimne kui viide ära tabada.

Mis paneb kunstniku looma?

Punaste triipudena jooksevad läbi Vadi teksti «Minu esimesed triibulised», «Mahtra sõda», «Mäeküla piimamees», «Pisuhänd», «Vigased pruudid», «Kupja-Kaarli adjustaadid», «Külmale maale», «Casanova jätab jumalaga» jne.

Kõik on kokku unenägu. Mitte hobuse, pigem lehma unenägu, sest Musti käivitab etenduse. Tõelikult kirjaniku unenägu. Indrek Sammuli Vilde kehastab-hingestab ja redigeerib oma hallutsinatsioone. Alates seitsmeaastase jõnglase esimesest tõrksast kummardusnõksakast saksa ees – ei, väike Eedi ei tõmba küüru selga! Lõpetades viimse uinumisega oma Solveigi rüpes. Unenäolisust võimendab autorlavastaja Vadi kujundus koos Priidu Adlase valgusega, nood viirastuslikud hangud ja hargid, kogu see orjapõlve atribuutika, mille keskele kirjanik oma töölauda sobitab; mille taustal jalutuskeppe, kaabusid ja veste edevamaks vahetab.

Lühiintervjuus sõnastas Sammul rolli pealisülesande: «Mis on see energia või energeetika, mis paneb kunstniku looma, erinevatel eluetappidel. Mis on see südame sisu.» Kirjaniku loomeprotsessi teatrilaval nähtavaks mängida on üks tabamatumaid imesid, aga Vadi ja Sammuli koostöös aimub õndsaid hetki.