ARVUSTUS ⟩ Päikese hullus ja neetud tsivilisatsioon

Jeremy Shaw, kaader teosest «Liminals» (Liminaalid), 2017/kunstniku ja König Galerie loal. Foto: Kaader teosest

Kuhu kaob energia? Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) on avatud näitus «Tiiger ruumis», mis selle küsimusega jõudu katsub. Näituse pealkiri on võetud sensatsioonilise prantsuse filosoofi Georges Bataille’ raamatust «Neetud osa» (1949), mis esitab tema üllatava nägemuse maailma toimimisest. Näitusel näeme rida töid, mis energia vallandumist või kasutamist mõnest ootamatust aspektist vaatlevad.

Georges Bataille’ arusaam energiast oli tavatu, kuid väga lihtne. Päike kallab meie planeedile lakkamatult energiat, mille tulemusena Maal on tekkinud elu. Energia pidev juurdevool loob liiasuse, ülekülluse, mille elu peab kuidagi ära kulutama.

Niimoodi sünnib eluvormide mitmekesisus, ruumiline laienemine, üksteise söömine ja keeruliste organismide perioodiline lagunemine. Kõigest sellest pole aga ikka veel küll: kogu aeg tekib energia ülejääk, «neetud osa», mis tuleb kuidagi ära kulutada. Niisugust kulutust nimetab Bataille puhtaks kulutuseks.

Bataille määratles oma nägemust üldise ökonoomiana. Sellele vastandas ta piiratud ökonoomia, ehk siis tavapärase arusaama energia kokkuhoiust kui ökonoomsusest. Üldises ökonoomias pole ökonoomne mitte kokkuhoid, vaid vastupidi, just üleliigse energia kulutamine. Kes sellega kõige paremini toime tuleb, on üldises ökonoomias võitnud.

Bataille’ meelest oli põhiline see, kuidas kulutada ülejääki võimalikult suurejooneliselt ja kaunilt. Kui see ei õnnestu, vallandub üleliigne energia ikkagi, aga inetult.

Julian Charrière, «Tewa, Sycamore, Nectar» – seeriast «First Light (Esimene kuma)», 2016/kunstniku ja Dittrich & Schlechtriem galerii loal. Foto: Paul Kuimet

Näitusel «Tiiger ruumis» pole ühtegi tööd, mis Bataille’ ideed otsesõnaliselt illustreeriks. Selle asemel lähenetakse teemale kaudselt, kavalusega, nii et alles teosesse süvenedes saame aimu, kuidas võib üks töö olla teisega seotud. Nii esitab näiteks Julian Charrière mitu suurt värvipilti Bikini atollist, millel näeme heledaid tähne nagu kahjustusi – selgub, et tegu on tuumakatsetuste kiirguse jäljega. Ana Vaz näitab radioaktiivset aeda Fukushimas, esitades õisi välkuvate plahvatuste seeriana.

Kristina Õllek tegeleb sinivetikate vohava õitsenguga, kus «liigne energia loob rohelise mürgikokteili», Karl Sjölund aga lavastab objektiteatri Rödbergeti fordist leitud asjadest, kus peale militaarsete esemete leidus hulgaliselt seitsmekümnendate aastate pornoajakirju. Martta Tuomaala peab energiateemalise loengu, sõtkudes samal ajal innukalt treeningrattal. Kokku esineb näitusel üheksa kunstnikku, kõiki ei jõua siin mainidagi.

Tehismunn teeb väsimatult oma tööd. Karl Sjölund, installatsioon «Pro Fantasy Machine» (Pro fantaasia masin), 2020 Foto: Paul Kuimet

Kristina Õllek, installatsioon «Powered By» (Energiat annab), 2020. Foto: Paul Kuimet

Kokku moodustab see üpris haralise koosluse ja nii tekibki küsimus, mis on näitusel esitatud töödel ühist? Võib väita, et kõik tööd lähtuvad ühest ja samast üldise ökonoomia käsitusest. Kuid mida tähendab see tänapäeval? Kas pole maailm vahepeal tublisti muutunud? Mille poolest meie tsivilisatsioon varasematest erineb?

Erinevad kunstnikud, kes on pärit erinevatest paikadest, esitavad siin erinevaid nägemusi, mis hakkavad teatavas punktis koonduma. Nende tööde mõjul hakkab tasapisi muutuma ka üldise ökonoomia kontseptsioon ise. EKKMi näitus tõestabki, et puhta kulutuse mõiste ei ole enam seesama, mis ta oli seitsekümmend aastat tagasi: ta on vahepeal justkui arenenud, teinud läbi ühe evolutsioonilise hüppe.

Näitusel «Tiiger ruumis» pole ühtegi tööd, mis Georges Bataille’ ideed otsesõnaliselt illustreeriks. Selle asemel lähenetakse teemale kaudselt, kavalusega.

Tuleb silmas pidada, et ka Georges Bataille’ jaoks ei olnud puhas kulutus alati ühesugune. Nii eristas ta näiteks tiibeti ja asteegi tsivilisatsioone, mis lahendasid neetud osa probleemi täiesti erinevalt. Kõik ühiskonnad peavad neetud osaga tegelema, sest mingil viisil tuleb see ära kulutada. Tänapäeva ühiskonnal on aga üks ootamatu iseärasus: selle asemel et otsida teid neetud osa vähendamiseks, pühendub meie tsivilisatsioon hoopis selle suurendamisele.

Jaakko Pallasvuo, teosed «Hole» (Auk), 2019; ja «Hole 2» (Auk 2), 2020. Foto: Paul Kuimet

Mida rohkem kulutatakse energiat, seda rohkem on seda ka vaja; energiakulutuse kasvuga kasvab ühtlasi ka energia puudujääk. Üldise ökonoomia seisukohast on meil seega neetud tsivilisatsioon, mis on sattunud väljapääsmatusse nõiaringi.

Bataille’ üldise ökonoomia skeemist jäi välja aga üks oluline moment. Kui ühiskond tegeleb ülejäägi kulutamisega, ei tähenda see, et ülejääk päriselt kaoks: tegelikult jääb kulutatu alles teatava loodusliku jäägina, mis ökosüsteemis edasi ringleb ja varem või hiljem meie juurde tagasi tuleb.

Näiteks nafta ammutamine maapõuest vallandab küll päikese energia, mis on fossiilidesse akumuleerunud, aga pärast kütuse põletamist ei lähe see energia sugugi tagasi päikesesse. Vallandunud soojus jääb alles, ta ringleb ikka edasi atmosfääris ja maailmameres.

Seega ei tähendagi suurem energiatarbimine mitte puhast kulutust, vaid hoopis neetud osa järjest kasvavat ülemvõimu. Neetud osa valitseb nüüd maailma. See ongi varjatud sõnum, mille «Tiiger ruumis» meieni toob.

 

ARVUSTUS

«Tiiger ruumis» 1. novembrini EKKMis

Kuraatorid Marten Esko, Vanina Saracino, Lea Vene

Kunstnikud Julian Charrière, Iggy Malmborg, Eduardo Navarro, Jaakko Pallasvuo, Jeremy Shaw, Karl Sjölund, Martta Tuomaala, Ana Vaz, Kristina Õllek