President Toomas Hendrik Ilves rõhutas oma tänases erakorralises avalduses rahvusringhäälingu teleuudistes, et võõrasse arvutisse sissemurdjad, võõra kirjavahetuse omastajad ja levitajad on kurjategijad.
President: võõra kirjavahetuse omastajad on kurjategijad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees avaldab presidendi pöördumise tervikuna.
«Head kaaskodanikud.
Täna sai meile kõigile teatavaks, et Keskerakonna büroos asus ühe Eesti Vabariigi kodaniku pikaajaline mahukas kirjavahetus. Ligipääs neile kirjadele oli saanud võimalikuks vastu selle kodaniku tahtmist ja tema teadmata.
Kuigi kriminaalmenetlus kõigi asjaolude väljaselgitamiseks alles käib, tahan ma öelda järgmist:
kaks aastakümmet oleme ühiselt ehitanud demokraatlikku õigusriiki, mille keskmes seisab inimene ja tema põhiseaduslikud õigused.
Need õigused on õigusriigis pühad ja puutumatud, neid kaitsevad lisaks meie põhiseadusele ka rahvusvahelised kokkulepped.
Ometi on ühele riigikogus esindatud erakonnale langenud kaaskodaniku järel nuhkimise ja tema privaatsuse rikkumise kahtlus.
Me teame, et tänases infoühiskonnas, kus küberkuritegevuse eri liigid on illegaalse äri üks kasvavaid tegevusalasid, pole kellegi elektroonilised kirjakastid enam sada protsenti muukimiskindlad. Ent iga inimene mõistab, mida tähendab tema kirjavahetuse sattumine võõrastesse kätesse.
Võõrasse arvutisse sissemurdjad, võõra kirjavahetuse omastajad ja levitajad on kurjategijad. Kuritegelikul viisil, kaaskodaniku põhiõigusi jalge alla tallaval moel saadud kirjade omamisel ja levitamisel ei saa olla mingit õigustust.
Teil on õigus küsida – kas see on demokraatia kriis? Kas see on meie erakondade tegevusele tugineva parlamentaarse vabariigi kriis?
Ei, see ei ole nii. Aga andkem endale aru, et erakondade varjatud rahastamine, fiktiivsete elamislubadega kaubitsemine, avaliku võimu müümine ja teise inimese kirjavahetuse vargus on nii rängad teod õigusriikluse, põhiseaduse ja inimeste põhiõiguste vastu, et tuleb otse öelda:
see on poliitilise moraali kriis. Ja sellest saab meie erakondliku poliitika pankrot, kui seesugune tegevus ei leia selgesõnalist hukkamõistu. Nii erakondades kui kogu Eesti ühiskonnas.
Ootan riigipeana, aga ka kodanikuna, asjassepuutuvate ametkondade professionaalset tegutsemist.»