Nädala mõte: liiga palju vaatenurki

Liha hind on praegu häbematult madal ning see soodustab toiduraiskamist ja ületarbimist – kes aga teeb selle julge sammu ja kust saab alguse hinnatõus? Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

„1940. aastal toitis üks põllumees 19 inimest, tänapäeval 160–170 inimest”, „Eestis toodetakse praegu võrreldes 1980. aastaga kolm korda enam teravilja kolm korda väiksema mineraalväetiste kogustega ja põllupinda on kaks korda vähem kui 80 aastat tagasi”, „2019. aasta taimekaitsevahendite jääkide seiretulemused nn tavatootmise muldades näitasid, et kõik Eestis analüüsitud mullaproovid olid jääkidega. Sealjuures esines ühes proovis keskmiselt 7,2 erinevat jääki korraga”, „Praegu kasutab meie inimkond 1,7 korda rohkem loodusressursse, kui ökosüsteemid jõuavad taastada.”

Kas võttis juba silme ees kirjuks? Läinud reedel peeti Tartus tulevikutoidu konverentsi, kus neil ja teistel teemadel räägiti. Üks terav probleem on toiduraiskamine, sest kolmandik maailma toidust läheb raisku. Õnneks ollakse sel teemal enamasti ühel meelel ja tegutsetakse raiskamise vähendamise nimel.

Ent taimekaitsevahendid versus mahetootmine või taimetoitlus versus omnivoorlus on valdkonnad, kus mõttemaailmad hakkavad põrkuma ja keeruline on leida tõde. See, mis ühe jaoks on ainuõige, on teise jaoks vastuvõetamatu. Ent mõlema poole argumendid on veenvad.

Toodame põllumajanduses mitu korda suuremaid koguseid kui 40 aastat tagasi, ent selle juures kasutatakse mitmeid abivahendeid – kui kaua meie mullad sellele vastu peavad ja kuidas see pikas perspektiivis inimesele mõjub? Mahepõllumajandus on tervisele ja loodusele parem, ent meil ei jagu selle rakendamiseks piisavalt ressurssi ja kuidas on lood tarbijate ostuvõimekusega? Taimetoitlus säästab loomi ja keskkonda, aga missugune on inimeste oskus selle toitumisviisiga kõik vajalik toidust kätte saada? Liha hind on praegu häbematult madal ning see soodustab toiduraiskamist ja ületarbimist – kes aga teeb selle julge sammu ja kust saab alguse hinnatõus?

Küsimusi on palju ja vastuseidki on palju, iga maailmavaate esindajal omad. Aga selge on see, et me ei päästa maailma, kui veame vankrit eri suunas. Kas me aga suudame maailmas, kus elab 7,7 miljardit inimest, liikumissuuna osas üksmeelele jõuda, on kahtlane. Kuna lootus sureb viimasena, tuleb siiski loota.