Andres Herkel: meie esindusdemokraatiast

Andres Herkel Foto: Konstantin Sednev

Minu meelest tegi Jürgen Ligi õigesti, kui avaldas katkendid riigikogu komisjonide istungi protokollist, kirjutab kolumnist Andres Herkel. 

Valijail on ometi õigus teada, kuidas poliitikud komisjonis käituvad – eriti veel, kui nad kõnelevad nii nagu Martin Helme korruptsioonivastase erikomisjoni ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni ühisistungil. Tõsi, Ligi pidi teadma ka seda, et tema enda sõnakasutus pole mitte alati Helme omast palju vaospeetum ja seda tuuakse esile.

Väide, et komisjonide istung oli kinnine, on teisejärguline, sest ükski avaldatud lõik ei vasta millelegi, mis peaks olema kinnine või jääma põhjendatult saladusloori alla. Jutt puudutab seda, kuidas poliitikud suhtlevad.

«Pläma», «maga välja, inimene» ja «ma sõimangi sind nii palju, kui süda lustib» on meie uus poliitiline kultuur ministri esituses, kes pole varem kutse peale komisjoni istungile läinud ega ole seda ka nõunikel teha soovitanud.

Midagi sellist ei ole Eesti parlamentaarses kultuuris varem juhtunud. Ja kui oleks juhtunud, tulnuks endast ja riigikogust lugupidaval peaministril minna, paber peos, Kadriorgu, et kavandada muudatus valitsuse koosseisus.

Tõsi, meil on juba mõnda aega kõlanud üleskutsed loobuda «võltsist» poliitkorrektsusest. Kas oleme nüüd teada saanud, mida see tegelikult tähendab? Et poliitkorrektsusest loobumine pole asjadest otse ja ilustamata rääkimine, vaid lihtne sõim.

Võib-olla samastub poliitik nii oma valijaga, kes ei oska kuhjunud ängi teisiti välja elada. Olematuks kulunud võimudistants ei sea enam poliitikule nõudmist, et ta peab olema parem, oskama teisiti käituda. Viisakalt, argumenteeritult, väljapeetult.

Riigikogu rolli ning opositsiooni järelevalveõigust tuleb kaitsta. Lame ülbitsemine parlamendi kallal pole asjakohane ja see peaks kuuluma ühte teise kultuuri. Seda ka juhul, kui meile mõni riigikogusse valitud erakond või isik ei meeldi.

See ei ole õrnatundelisuse küsimus, sest sealtpeale, kui poliitikud ise muudavad valitud esinduskogu jalamatiks, algabki avatud poliitika allakäik. Näiteid jätkub, ka paljukirutud Aljaksandr Lukašenka alustas 26 aastat tagasi just parlamendi tasalülitamisega.

Ehkki protokolli avalikustamine oli õigustatud, kardan, et selle mõju on nagu niisugustel juhtudel ikka – kannatab poliitilise süsteemi usaldusväärsus tervikuna, mitte konkreetsed poliitikud. Inimesed tunnetavad, et nende õigust nõuda tarka riigivalitsemist ei kaitse enam keegi.