/nginx/o/2020/09/29/13379879t1hd86d.jpg)
Peaminister Jüri Ratas, rahandusminister Martin Helme ja Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder tutvustasid eile valitsuse pressikonverentsil 2021. aasta riigieelarve eelnõu ja eelarvestrateegiat aastateks 2021–2024.
Üritusele kohaselt kostis poliitikute suust kiidulaul iseendale. «2021. aasta riigieelarvega seljatame koroonakriisi!» võis hiljem lugeda Stenbocki maja Facebookist.
Valitsusliikmete suust kostnud lubadused olidki suurelised, samas jäi mulje, et vähemalt osa lubadusi lepiti kokku viimasel hetkel, kuna eile polnud ette näidata riigieelarve seletuskirja. Õhku jäi mitu küsimust, eriti see, kui kaua me suudame niimoodi üle jõu elada.
Iseenesest on rõõm tõdeda, et mitu ka Postimehe juhtkirjades eelarve kontekstis esile tõstetud teemat on olnud valitsusliikmetele tähtsad. Näiteks lubatakse lõpuks täita koalitsioonilepingus antud lubadus viia teadus- ning arendustegevuse toetamine ühe protsendini SKTst. See tähendab 56 miljonit eurot lisaraha.
Samas teadusega tihedalt seotud rohepööret küll näiliselt toetatakse, aga sisulist suunamuutust on raske näha. On märgiline, et sellise tulevikutehnoloogia nagu vesiniku peale on riigieelarves mõeldud ja valdkonna arenduseks on eraldatud järgnevateks aastateks 30 miljonit eurot. Kuid see summa on nii mitme aasta peale laiali laotatult ikkagi karjuvalt väike, et tõsiselt võetav pööre saaks toimuda.
Palju kõneainet pakkunud kaitsekulutuste teema sai lahenduse lubaduses, et rahastamisega minnakse edasi eelmise aasta riigieelarve strateegias kokku lepitud joones. Ülejärgmiseks aastaks lubati ka lisaraha rannakaitsevõimekuse väljaarendamiseks, mille senine puudus on olnud meie kaitsevõimekuse nõrk koht. Tekib aga küsimus, milleks oli vaja eelnenud paanikat, justkui kaitsekulusid ei hoitaks samal tasemel.
Tuleb selgeks saada, kui palju neist lubadustest on laenurahaga jõuluvana mängimine ja kui palju tõsimeelne tulevikku suunatud panustamine.
Lähem riigieelarve analüüs seisab veel ees. Raha näiks justkui kõigele jaguvat, lisaks enne mainitule ka näiteks erakorraliseks pensionitõusuks. Tuleb aga selgeks saada, kui palju neist lubadustest on laenurahaga jõuluvana mängimine ja kui palju tõsimeelne tulevikku suunatud panustamine.
Peame endale teadvustama, et tegelikult oleme ikkagi kriisis ja sellist laristamise mentaliteeti ei saa Eesti endale lubada. Meie rahandus sõltub nüüd üha enam laenurahast ja laenude teenindamine uute laenude võtmisega võib saada riigile suureks probleemiks.
Eelarve tasakaalu taastamise kohta andsid poliitikud umbmäärase tähtaja kümnendi keskpaigaks, kuid mingit plaani ja isegi mitte lubadust, et kindlasti selleks ajaks tasakaal saavutatakse, ei esitatud. Plaani oleks hädasti tarvis, kasvõi oleks raskel ajal viisakas loobuda eelarvesse sisse kirjutatud katuserahast, mis on varem olnud küsitav poliitiline praktika.
Ka valimiste eel ei tohi riigijuhid tegelikku olukorda eirata ega laenatud miljarditega ainult valijale meeldivaid rahalisi otsuseid teha. Meie ühine eesmärk peaks olema kriis päriselt seljatada (selleks on tarvis rohkemat kui vaid suured sõnad ja ühe aasta riigieelarve), mida laenuraha aitab meil teha ainult siis, kui kasutame seda jõuliselt järgmiseks arenguhüppeks.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)