ugu Estoniast on unustamiseks emotsionaalselt liiga ülelaetud. Nagu Valge Daam augustis, ilmuvad septembris välja arvamusliidrid, suunamudijad ja muud eksperdid, kes elegantse enesestmõistetavusega puistavad sõnu «vöörivisiir», «püstuvus»,«veeliin» ja «mayday».
Salasepitsustest jutlustajate ümber kogunevad nii lõkkeplatsidel kui sotsiaalmeedias põnevil kuulajad ning et järgmise kõhevil õhtujutu teemadest mitte kõrvale jääda, tuleb samasugused manasõnad kasutusele võtta ka suuremates meediamajades. Millest on kahju. Sest kui kuskil jutustatakse mõnd judinaid tekitavat lugu – jahitakse vandenõulasi ja kuhjatakse süüdlastele tuleriita –, ilmuvad alati välja särasilmsed tegelased, kes üritavad pealtvaatajatele pileteid ja pirukaid müüa. Või jagavad erakonna logoga tikutoose. Uppunud laeva asjus tõe ja õiguse jalule seadmine on populaarne, kuid odav valimislubadus. Lestad ja maskid on praegu hinnatud nii koalitsioonis kui opositsioonis.