:format(webp)/nginx/o/2020/09/28/13377680t1h79a1.jpg)
Märt Avandi paneb lauale priske kala, vaatab saagiga tõtt ja võtab siis uhke noa ning asub täie pühendumusega kala puhastama, soomused lendavad, verelõhn täidab saali, kui Avandi surub käe kala kõhtu…. Selles stseenis on Avandi ürgmees, täis erootilist tõmmet, sest ta teab, mida tahab, ja on iseenda võidus ja õiguses kindel, tema on see, kes jagab elu, kes tapab ja toidab.
Endla teatri laval saavad kokku korraks toorus ja õrnus, lootus ja ootus, andmine ja võtmine, kindel siht ja otsusekindlus. Sest just selles äsja veest püütud kalas kohtuvad Mehe unistused, kirg ja iha, soov tappa ja sigitada. See hõbedase rüüga punane maius on midagi, mida Mees üle kõige armastab, võib-olla rohkem kui elu ja iseend, ja just sellest kalast valmistab ta hõrgu suutäie naisele, kes on sel päeval ja sel hetkel see ainus ja õige, kellega jõutakse mitte ainult voodisse, vaid ka erilisse kohta, erilisse majja, kuhu Mees on lubanud tuua ainult...
/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
/nginx/o/2020/09/28/13377686t1h836a.jpg)