REGIONAALARENG ⟩ Tiit Kask ja Ain Hinsberg: Eesti turismiregioonid pole pärast koroonaaega enam endised

Tallinna vanalinn ja Raekoja plats olid tänavu kevadel ja suvel turistidest harjumatult tühjad. Foto: Tairo Lutter

Turismieksperdid Tiit Kask ja Ain Hinsberg kirjutavad Eesti turismiregioonide orgaanilisest ja alt ülespoole kujunemisest, olelusvõitluslikust olevikust ja suunda muutvast tulevikust.

Turismiregioonid praeguses Eestis ei põhine mingil kokkuleppel või analüüsil, vaid ongi tekkinud puhkemajanduse pakkumise ja nõudluse tasakaalus paari sajandi jooksul iseeneslikult. See on olnud areng seestpoolt väljapoole ehk tugevad traditsioonilised turismikeskused on enda ümber kujundanud tagamaa, seda ajapikku laiendades. Kõik sai alguse ajaloolistest (mere)kuurortidest.

Merel on tõmme! Inimene kohe peab suure ja avara vee äärde saama! Sellest läks 18. sajandi Euroopas – algselt brittide juures ja siis üle kogu Euroopa – lahti merekuurortide teke ja kasv. Väljasõidud-jalutuskäigud mere äärde, õhuvannid ja tervistavad suplused meres muutusid peagi tollase eliidi jõudeelu lahutamatuks osaks. Glamuursest suurmoest nakatusid ka tollased Eesti rannikulinnad: 1813. aastal avati Kadriorus esimene supelasutus, seejärel Haapsalu (1825), Pärnu (1838) ja Kuressaare (1840) tervisekuurort.