Krimiromaani kvaliteedinäitajaks on lugejale antud valevihjete veenvus

Helen Prins, «Tappa kohtunikku». Foto: Raamat

Helen Prinsi uus krimiromaan «Tappa kohtunikku» tekitas lugedes vastuolulisi mõtteid. Vaid mõni kuu varem ilmunud Prinsi debüütromaan «Pargimõrvad» oli uue põneva kodumaise krimisarja paljutõotav algus, loos oli põhjamaade krimile omast süngust ja närvikõdi ning krimiromaani kohta tavatu lõpp pani järge ootama. Kahjuks ei alga «Tappa kohtunikku» sealt, kus «Pargimõrvad» lõppesid. Lugeja saab küll enam-vähem teada, et vahepeal pääsesid pahad põgenema ja peategelane Ottovar Lee lubati tagasi tööle.

Helen Prinsi teine krimiromaan saab alguse päise päeva ajal toimunud jõhkrast mõrvast Liivalaia tänaval. Loo algus on intrigeeriv: püstitatakse hüpotees, et kurjategijad pidasid tänaval kõndinud juhuslikku inimest ekslikult lugupeetud kohtunikuks, kes oli nende tegelik sihtmärk, kuid siis lugu justkui ujub käest minema. Lugedes taban end ühel hetkel mõttelt, et loen märulifilmi stsenaariumi eelviimast versiooni, milles on olemas kõik krimiromaanile omased komponendid: mõrv, ohver, motiiv, uurija(d), suur pahalane, kes orkestreerib kogu mängu.

Mõtted viis stsenaariumile ennekõike see, et autor selgitab ja kirjeldab läbivalt lugejale üle niigi tekstist selguvat, kaasa arvatud tegelaste emotsioone ja soove, mis tulevad juba dialoogist välja. Ka mõnegi uue stseeni toimumiskoht ja sisu antakse lugejale varakult ette teada, pannakse selgelt paika must-valged hinnangud ning klišeelike detailidega reedetakse automaatselt tegelase kuulumine kas heade või halbade ridadesse.