Toomas Kask: vihakõne – kas Eesti seadustest ei piisa?

Toomas Kask. Foto: Eero Vabamägi

Kaksteist aastat tagasi lepiti Euroopa Liidus kokku rassismi- ja ksenofoobiailmingute vastu võitlemises kriminaalõiguse vahenditega. ­Nõutakse liikmes­riikide seaduste muutmist. Eesti pole seni seda teinud ja nüüd ähvardab meid Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus.

Tekib küsimus, miks me sellest üldse räägime, kui Eesti seadustega on juba selgelt ja ühemõtteliselt viha õhutamine keelatud. Eesti riigi kõrgeim seadus välistab igasuguse vaenukõne juba eos.

Põhiseaduse paragrahv 12 näeb ette, et kõik on seaduse ees võrdsed. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Karistusseadustik sätestab, et süüteod jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks. Kuriteod on tõsisemad süüteod, samas kui väärtegu kujutab endast pisemat rikkumist. Karistusseadustiku paragrahv 151 näeb vaenu õhutamise eest ette rahatrahvi või aresti. Tuleb välja, et sellest ei piisa. Euroopa nõudmisel on vaja muuta vaenukõne seadused karmimaks.

Ingliskeelse mõiste hate speech vastena on eesti keeles tegelikult korrektsem kasutada mõistet vaenukõne kui vihakõne.