«Viimased» arvustus ⟩ Armastus keskööpäikese viimaste kiirte all

Laura Birn ja Pääru Oja põhjamaises vesternis «Viimased». Foto: Sten-johan Lill

Veiko Õunpuu värskeimat filmi «Viimased» nimetatakse žanri poolest põhja­maiseks vesterniks. Tegevus toimub metsikus Lapimaa tundras. Filmi peategelane on noor kaevur Rupi (Pääru Oja), kes loodab tundrat õõnestades piisavalt raha kokku kühveldada, et kaevandusküla hingemattev tolm igaveseks jalgelt raputada. Töö kaevanduses on seiskunud, sest Rupi porokasvatajast isa keeldub oma maid müümast.

Kõigele lisaks on manipuleeriv kaevandusboss hüüdnimega Kalastaja (Tommi Korpela) hakanud silma viskama Rupi sõbra naisele Riitale (Laura Birn), kellesse ka Rupi on salamisi armunud. «Viimased» on Veiko Õunpuu üks publikusõbralikumaid filme ja ühtlasi esimene, mille stsenaariumi ta pole ise kirjutanud. Siin pakutakse vaatajale kena narratiivne nööriots, mis teda Ariadne lõngana võiks kahe­tunnisest filmielamusest läbi juhtida. Nii pole see olnud kõigi tema filmidega.

Filmi «Viimased» sündmustik leiab aset kusagil Lapimaal, kus roostetavate busside ja kaevandusmasinate ruuge toon võistleb kohe kätte jõudva tundra ruska-aja võimsate värvidega. Meeletult avara Lapimaa taeva ja tundra vahel on pisike pilu, milles liiguvad katkised inimesed ja üritavad oma elu elada nii hästi, kui oskavad. Pea kõik filmi võtmetegelased – maniakaalne kaevandusparun Kalastaja-Kari, filmi ainus naistegelane Riita ja tema poiss-sõber, lihtsameelne rokimees Lievonen (Elmer Bäck) – esitavad mingil ajal kirgliku monoloogi, mis räägib tühjusest, august nende sees ja võimetusest leida oma kohta selles olematute valikuvõimalustega maailmas. Kõige kujukamalt võtab selle kokku Riita: «Muidugi ma usun saatusesse. Aga SEE ei ole minu saatus!»