Heitealad Eestis: medalid ja suured traditsioonid versus lühike pink

Suur osa Eesti kergejõustiku tiitlivõistluste medaleid on võidetud suurte traditsioonidega heitealadel. Samas pole hetkeseis sugugi roosiline ja üksikute tippude järel tuleb tühi maa või lootustandvad noored, oleneb, kuidas olukorda suhtuda. Ala seisust annavad ülevaate olümpiavõitja Gerd Kanter, kogenud treener Ants Kiisa ja Eesti kergejõustikuliidu saavutusspordi juht Kristel Berendsen.

Kaks Eesti meeste heitealade rekordit pärinevad eelmisest aastast – Kristo Galeta kuulirekord 20.76 ja Magnus Kirdi odaviskerekord 90.61. Gerd Kanteri kettaheiterekord 73.38 on heidetud 2006. aastal ja Jüri Tammele kuuluv vasaraheiterekord 84.40 aastal 1984. Naiste osas on vasararekord 71.50 heidetud sel suvel Kati Ojaloo poolt, odarekordi viis Liina Laasma aastal 2016 63.65ni, kuulitõuke ja kettaheite parimad tulemused tunduvad eriti hetketaset arvestades olevat valgusaastate kaugusel – Veronika Minina kuulirekord 18.03 on tõugatud 1980. aastal ja Elju Kubi kettarekord 65.00 püstitatud 1987. aastal.

1997. aastast heitetreenerna tegutsev Ants Kiisa tõdeb, et vaatamata paarile tipule on täiskasvanute seas seis kohati kurb, aga lootustandvaid noori jagub. «Heited on läbi aegade Eestis kõige kõvem alarühm olnud, selles pole kahtlust,» on ta oma ala fanatt.