Mida see praktikas tähendab? Sisuliselt toimub tiibetlaste kui rahvuse hävitamine, nende laialipuistamine Hiinasse odavtööjõuks. Seda paralleelselt juba ammu alanud massilise hiinlaste immigratsiooniga Tiibetisse.
70 aastat Hiina okupatsiooni on tiibetlastele alati tähendanud ränka kultuurilist allasurumist ja tapmisi. Erilise hoo on ümberrahvastamine sisse saanud aga just viimase kümmekonna aasta vältel. 2008. aastal toimusid Pekingis olümpiamängud, Tiibetis aga meeleavaldused vabaduse eest. Hiina keskvõim surus meeleavaldused tapmiste ja vangistamistega maha, kuid pelgalt sellest neile ei piisanud.
Kommunistlik partei hakkas planeerima sundassimileerimist. Selleks nimetati 2011. aastal Tiibeti kompartei juhiks Chen Quanguo. Sama mees edutati 2016. aastal Xinjiangi provintsi – uiguuride kodumaa – esikommunistiks, kus ta rajas väga kiiresti uiguuride kinnipidamislaagrid (vt nt Andres Herkel, «21. sajandi genotsiid Ida-Turkestanis», PM AK 10.09). Tegemist on Hiina kommunistliku valitsuse sihiteadliku poliitikaga, mille eesmärk on vallutatud alade rahvad nende kodumaalt minema pühkida.
Kahjuks ei ole sugugi täitunud unistus, et Hiina kaasamine maailmakaubandusse ja turumajanduslike elementidega majandus kuidagi iseenesest viiks ka poliitiliste õiguste laienemisele, inimõiguste austamisele jne. Pigem võimaldavad kasvanud rikkus ja tehnoloogiad kommunistlikul parteil erilise küünilisuse ja räigusega väiksemaid rahvaid hävitada. Xi Jinping räägib küll tsivilisatsiooni edendamisest Tiibetis, kuid kahjuks näitavad teod, et Hiina kompartei ise astub tsiviliseeritud ja inimlikust käitumisest seitsmepenikoormasaabastega eemale.
Tegemist on Hiina kommunistliku valitsuse sihiteadliku poliitikaga, mille eesmärk on vallutatud alade rahvad nende kodumaalt minema pühkida.