Ametid selgitavad: mis saab perevägivalla ohvrist pärast pöördumist edasi?

On valjuhäälseid tülisid, kus tõendeid vägivallast ei leiagi. Siiski on politsei väljakutsest kasu, sest nii välditakse suuremat konflikti. Foto: Shutterstock

Vägivalla ennetuskampaaniad toovad tänavapilti mitmesuguste tugikeskuste ja ohvriabi telefoninumbrid. Pere- ja lähisuhtevägivallast jagatud kogemusi edastavad blogid ja intervjuud. Seda, mis ulatuses ametid aga ohvrite ellu sekkuvad või kuidas tegelikult toimivad, teavad vaid need, kel isiklik kokkupuude. Kuigi tänavuse esimese poolaasta statistika järgi pöördub nõustajate poole aina rohkem pere- ja lähisuhtevägivalla ohvreid, jääb paljudel endiselt julgusest vajaka. Nagu ametid ise nendivad, takistab numbri valimist suuresti hirm suurema pahanduse ees.

Eestis toimivad paralleelselt mitmesugused tugikeskused ja ohvriabi. Need, kel on õnne ja kes nende asutuste poole pöörduma pole pidanud, teavad, mis on ametite eesmärk, aga ei aima, mis saab edasi pärast abi küsimist.

Ohvri teekonna algul tuleb mõistagi leida esmakontakt. Tundub, et mustmiljon vastet otsingumootorites on justkui ühesugused ja sõelale jääb esimese variandina tugikeskus. Ent kuidas jõutakse keskusest edasi avaldusteni politseis või mis hetkest peaks ohver üldse ohvriabini pöörduma, seda selgitavad Postimehele ametite esindajad.

Tugikeskus kui suur kõrv

Naiste tugikeskuses võtab külalise vastu juhataja Vaike Pähn. Pähn rõhutab, et kokkusaamist pakutakse tugikeskuse nõuandeliinile helistanutele pea alati. Pöördujad ei ole ainult naised vägivaldsete meestega, vaid näiteks ka emad vägivaldsete lastega.