Marti Aaviku essee: kana külmutamine ajakirjanduses

Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

«Põrgulikud paberimäärijad, te mõtlete vist, et olete kõikvõimsad? Et teie kiitus võib inimest kõrgele tõsta ja teie laitus teda hävitada? Et meie kõik peame teie ees kummardama ja teie suust mõnda soosivat sõnakest püüdma, jah? Üht upitate te ülespoole ja teise sõimate läbi! Tunnen teid, vingerdavad ussikesed! Te olete liiga kaugele läinud! On aeg teie tiibu kärpida.»

Conan Doyle’i raamatus «Kadunud maailm» juhtus just midagi sellist, mis peaks ka heas ajakirjanduses alati toimuma.

Noor reporter Ned Malone tahtis kosida kena sümpaatset Gladyst. Daam teatas, et tema suudaks armastada ainult ­sellist meest, kes on olnud valmis maailmale tähtsate seikluste käigus kasvõi eluohtlikke riske võtma. Malone läks aja­lehes joonelt oma ülemuse juurde ja küsis kõige ohtlikumat ülesannet, mida saaks talle anda. Poisile parajaks pähkliks anti zooloogiaprofessor Challengeri usutlemine, kes oli juba varem ühe reporteri peakolu puruks löönud ja keda tema teadlastest kolleegid pidasid hulluks, sest ta rääkis mingist imelikust platoost Lõuna-Ameerikas, kus elavad loomad, kes, nagu kõik ju teavad, on ammu välja surnud.