:format(webp)/nginx/o/2020/09/25/13369789t1h05a4.jpg)
Kas me tahame ja kas me vajame Marilyn Mansonit, on kaks isevärki küsimust. Esimene kord küsis seda 2015. aastal ilmunud album «The Pale Emperor», teine kord sellele järgnenud, 2016. aasta «Heaven Upside Down», need küsimused jäävad ka kolmandal korral vastamata.
Ameerika kuulsaima seksisümboli ja kurikuulsaima mõrtsuka järgi nime võtnud Marilyn Manson, kes on aegade algusest peale üllatusest kaugemale läinud ning teinud šokeerimise eesmärgiga kõike, on ilmselgelt väsinud. Pole ka ime – maailmas, mis iseenesest on jõudnud sinnamaale, kus meedia kajastab hirmu, haigust ja sadismi iga päev, kus me oleme põrgutrepil juba poolel teel, ja nagu Manson ise albumi nimiloos ütleb, «We are sick, f*cked up», ongi raske teha midagi, mis oleks ennenägematult šokeeriv.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)