Aja auk. Rikkuse diskreetne võlu ehk Bryan Ferry 75

Bryan Ferry 2007. aastal linnahallis esinemas. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Mäletan enam-vähem hästi, kui Bryan Ferry 2007. aastal linnahallis esines. Selle koha lagunev totalitaarne hiilgus sobis talle. Eesti publik oma teatava talupoeglikkusega polnud ehk just tema mõõtu, aga see võis olla ka minu ootus ja eelarvamus. Kuna vähestel või isegi mitte kellelgi teisel saab üks või tegelikult mitu pintsakut (Ferry vahetas pintsakuid kontserdi jooksul mitu korda) nii hästi istuda, soovitas Juhan Ulfsak oma arvustuses sellele kontserdile tookord ETV ilmamehel ehk tuntud Peep Taimlal Ferry pintsakukandmissoonest õppust võtta. Peep Taimla vist ei võtnud ja tema lõpp ETV ekraanil oli küll kuulsusrikas, kuid siiski lõpp. Kunagi ütles kriitik Ferry kohta, et ta on parim võimalik näide täiel määral kunstist lähtuvast eksistentsist, ja 26. septembril tähistab see eksistents 75. sünnipäeva.

Ferry sündis Põhja-Inglismaal tagasihoidlikus töölisperekonnas, isa oli tal farmitööline. Ehk on isegi see tarvilik ära mainida, et loomulikke vajadusi tuli selles majapidamises rahuldada välipeldikus. Oma vanemaid Ferry millegipärast hiljem häbenes, ehkki ütles nende kohta, et olid toredad inimesed. Newcastle’i kunstikoolis oli ta õpilane popkunstiklassiku Richard Hamiltoni juures, kelle kuulsaim töö kannab pealkirja «Mis see on, mis teeb meie kodud nii erinevaks ja meeldivaks» (1956). Hiljem ütles Hamilton, et just Ferry on tema suurim kunstiteos. Ja Ferry oli kunstiteos. Nii tema kui ta bänd Roxy Music. Keegi ütles ka, et Ferry võiks rippuda Tate’i kunstimuuseumis.