Tuuli Roosma: ohtlik, väga ohtlik, eluohtlik. Selline oli India õhuteade

Tuuli Roosma pere uus seiklus viib televaatajad Indiasse. Kas valgustumise otseteed otsima ja joogat harrastama nagu lääne rahval tavaks? Hoopiski mitte. «See on suures osas umbluu, aašramites kondavad valged ja kohalikud joogat ei praktiseeri,» naerab Tuuli. Tema tahtis maitsta seda, milline on päris elu Indias. Teda ei heidutanud naistevastane vägivald ega solgikarva Gangese vesi.

Mis on India tavadest meie inimesele kõige ehmatavam?

Ma arvan, et kõige ehmatavam on põletusmatus. Varanasis on kõige suuremad põletusmatuse kohad. Püha Gangese jõe ääres lõõmavad külg külje kõrval suured tuleriidad, mida dalit’id ehk kõige madalama kasti inimesed küdemas hoiavad. Kaks tundi on inimesele määratud ja iga natukese aja tagant on samal riidal uus matus. Ja huvitav on see, et matustele tohivad tulla ainult mehed. Naised ei tohi, sest nemad hakkavad nutma ja rikuvad matuse ära. Emotsioonid ei ole matusel lubatud! Nii erinevad on kultuurid, venelastel on kombeks just nutunaised tuua, sest ilma suure nututa pole mingit korralikku matust. Indias ei sobi nutta, hing ei saa siis rahus ära minna. Kui liiga nutad ja taga hüüad, siis äkki tulebki veel tagasi?

Et pühas linnas Varanasis käib katkematu surnute grillimine, pole see nii rahulik paik midagi?

Jaa, nii ööl kui päeval. Meie jaoks on see natuke õudne. Laip pannakse tuleriidale, sa näed tema põlemist. Meid laiba avalik eksponeerimine ehmatab. Samas on see meditatiivne rituaal, kohapeal tekkis tohutu rahu. Mis pole selle tava juures tore, on tõsiasi, et seda tööd tegevate inimeste tervis on väga halb, kogu aeg töötad selle tulikuuma suitsu sees.

Hindude usk kadunukese ärasaatmisele alternatiive ei näe. Tuhk ja kondid visatakse Gangesesse. Preestrite sõnul on see püha jõgi, mis ei määrdu kunagi. Himaalaja mägede jalamil nägi see vesi välja üsna värske, aga Varanasis on see ikka selline solk! Laste laibad näiteks lähevad otse jõkke, lapsi ei põletata. Mina olen kaks korda rüübanud Gangese vett ja usun nüüd, et mind ei võta enam ükski tõbi.

Gangese surnute tuleriit. Foto: Tuuli Roosma

Millised on peresuhted Indias, hoopis teistsugused kui meil?

Jaa, kõik tavad on teised. Seniajani vanemad määravad, kellega sa abiellud. Muidugi on armastusabielusid ka, aga noored inimesed ise tunnistavad, et vanemate määratud abielu on tegelikult väga hea, sest sa ei liida ju ainult ennast oma kaasaga, sa liidad terved perekonnad. Ja Indias suguvõsad suhtlevad väga palju. Pulmad ongi mitte niivõrd pruudile ja peigmehele, vaid perekondade ühendamise rituaal. Ja pered on hästi suured – pulmas on ikka mitu tuhat inimest.

Kas teil õnnestus ka India pulmas käia?

Jah, see pulm kestis viis päeva. On terve hulk rituaale, mis tuleb kõik läbi viia, see kõik on väga tähtis. Näiteks kaeti naised hennamaalingutega. Pruudi perekond palkas meistrid, nad olid mehed, ja kui kiiresti ja osavalt nad maalisid.

Mehndi rituaal pulmas. Foto: Arbo Tammiksaar

Pruut kaetakse muidugi kõige rohkem ja usutakse, et mida tumedamaks maaling muutub, seda õnnelikum sa abielus oled. Kogu kuld, mis perekonnal on, pannakse sel päeval pruudi külge. Nägu on kaetud kullaga – seal on tohutud ketid ja rõngad. Peigmees ja sugulased – kõik kingivad pruudile pulmadeks kulda. Naisel mingit varandust olla ei tohtinud, kuld on ainus asi, mis naisel võis olla. Naine kuulub mehele ja ei päri midagi.

Pulma tullakse üle terve riigi kohale, aga kuna perekondlik läbikäimine on nii oluline, siis paljud on paiksed – kõik su nõod elavad ümberringi.

Hiigelpulm on ju meeletu kulu – kes selle kinni maksab?

Traditsiooniliselt maksab kinni naise pere, aga tänapäeval on üha enam ühist maksmist. Lisaks peab naisele andma kaasavara. See on küll praegu seadusega keelatud, aga ikka antakse. Naine on perekonnale kulu, mees toob sisse. Sellepärast pole tütarlapsi peredes kunagi eriti tahetud, sageli ta üldse ei sünnigi. Praegu tehakse kampaaniaid, et tüdruklaps on ka väärtuslik, ärge tapke tüdrukuid! Ühiskonnas on suur probleem, et mehi on naistest palju rohkem, tasakaal on väga paigast ära. Röövitakse pruute ja käiakse tänavatel oma «ühekordset õnne» otsimas või loodetakse mujalt kaasat leida, Vietnamist ja Venemaalt.

Ma tegelikult arvan, et see on väga keeruline, kui valge naine abiellub India peresse. Tal pole perekonda, keda usaldada, pole kaasavara ega kulda... See omaksvõtmine ei saa kerge olema. Tean Eestistki neid, kes on indialasega abiellunud, siis peetakse pulm siin ja pulm seal. Aga Eesti pulm on Indiast tulnutele ikka väga kummaline – mis pulm see on, ainult sada inimest?!

Pere India pulmas. Foto: Erakogu

Kui pulm on nii kapitaalne ettevõtmine, siis lahutada pole vist tavaks?

Ei, üldiselt mitte. Kui on probleemid, siis suguvõsa tegeleb nendega. Naisel ei tohi suhetes mingit ütlemist olla. Aga eks kindlasti leidub seal ka Libahundi-Tiinasid, kes ei lepi sellega, et teised sinu eest otsustavad.

Meile oli üllatav näha, kui suurte peredena nad koos elavad. Peatusime väga jõukas peres, kus meile anti üks tuba sõnadega: «See on poja tuba, ta hakkab siin oma naisega koos elama.» Siis meie mõtlesime küll, et meil elab kooliealine laps nii, aga et noor naine tuuakse rikkasse perre vanemate majja ühte tuppa... Aga nad jäävadki nii elama! Minia seab end sisse ühte tuppa, võtab majapidamise üle ning on edaspidi käsualune. No mina küll ei tahaks selle jutu peale Indias abielluda!

Teises peres elas neli poega, igaüks oma toas oma naisega, kõigil lapsed. Vanaemakene ka veel. Samuti väga jõukas pere, saaksid endale lubada ükskõik mida, aga nad ei luba. Ja naised ütlesid kõik, et oi, nemad on väga rahul! Lapsed on alati hoitud. Ise olid kõrgelt haritud naised, aga mingeid isiklikke ambitsioone polnud. «No ei, tööle ma küll ei taha minna, mul on ju mees, lapsed, see on nüüd minu elu.»

Vissarionlaste juures Siberis nägin paljusid naisi, kes tulid lääne elu pealt – firmajuhid, vabrikute juhid. Tulid tagasi traditsioonilisse naise rolli ja ütlesid, et viimaks ometi nad naudivad elu. Ei pea enam ise midagi otsustama, vaid nagu mees ütleb, nii on.

Kristjan ja Andres Foto: Tuuli Roosma

India laste pilgu läbi

Andres:

Kas te olete kunagi tahtnud mõõka? Mina olen. Ja kas teate, ma nägin täna sikhe ja nad kandsid mõõkasid! Me saime nendega tuttavaks, nende osaks missiooniks on istutada puusid, aga nende pealikul on sõjavägi, lennukid, tankid, helikopterid. Sikhide seas oli ka kaheksa-aastane poiss, kes kandis mõõka. Sinna võetakse ka kaheaastaseid poisse vastu. Ma oleks ka hakanud sikhiks, aga see vajab palju usku, pead reeglitest kinni pidama. Näiteks: ära lõika juukseid, ära lõika habet, ära söö liha, ära valeta. Ma pean veel mõtlema.

Kristjan:

Täna me jõudsime Amma aašramisse. Ta on üks guru, kelle õpetus on kalli. Muide, ta on umbes 37 miljonit inimest kallistanud ja tema aašramis on 3500 püsielanikku ja tuleb aina juurde. Ta teeb kõigile kalli, kes tahavad, ja ega meiegi kallist ilma ei jäänud. Kõik kirjeldavad seda eri moodi. Üks eestlane ütles, et kui Amma teda kallistas, siis ta sattus justkui kosmosesse ja käis kõik oma elud läbi, mida tal oli miljoneid. Osa inimesi puhkevad isegi nutma pärast seda kallit. Minu arust oli see täitsa tavaline kalli. Kõikides maades, kus on inimestel must nahatoon, kallistavad, musitavad ja kussutavad mind tädid, sest ma olen valge poiss, ja osas riikides inimesed katsuvad mind, sest arvatakse, et kui katsuda valget rikast, siis saad sa ise ka rikkaks.

Andres:

Minu suur unistus sai teoks. MA NÄGIN MANGUSTIT! Kas teadsite, et mangust on enamuste madude mürgi vastu immuunne ja tal pole seda vaja, kuna mao kihv ei läbi tema karva, sest see on väga kõva. Mangust vitsutab skorpioneid, selle mürk on talle nagu lihtsalt soust ja mangust sööb neid ajaviiteks. Mangustid ja maod on vihavaenlased. Mangustid söövad madusid. Nad ootavad, kuni madu ründab, ja nii kolm korda järjest põiklevad ja hüppavad eest, ja kui madu on väsinud, siis hüppavad mangustid maole selga ja hammustavad selgroo läbi. Ma lugesin läbi Rikki-Tikki-Taavi. See raamat räägib hallist mangustist, kes teeb läbi tohutu sõja, võitleb kobradega ja madudega. Ja mulle hakkas lugemine äkki meeldima!

Kristjan:

Täna me käisime Sri Aurobindo aašramis. Ta on väga tähtis guru ja tema tahtel tehti Auroville. Otse tema haua kõrval kasvas vana puu. Selle oksad ulatusid üle haua ja ühe paksu oksa sees oli öökullipesa. Ja öökull tuli välja ennast nokkima ehk puhastama. Ta lasi kõigil ennast vaadata nii palju kui süda lustib. Kui me hakkasime ära minema, siis ma lehvitasin talle, ja uskuge või mitte, aga ta tõstis oma jala ja lehvitas mulle vastu. Ma arvan, et Aurobindo hing oli selle väikese olevuse sees.

Andres:

Täna, kui me kodu, see tähendab hotelli poole suundusime, otsisin ma ühte koera, aga leidsin ühe teise koera, kes tervitas mind Diwali pidustuste puhul tagumiku kaudu. See oli valus! Kartsin, et sain marutaudi, kuid koer polnud marutaudis. Selgus, et ta jõudis ainult pükstest tirida ja mina jõudsin ainult kukkuda. Varanasis on palju loomi tänavatel, näiteks pühvlid ja härjad, rääkimata veel koertest. Siin on suured koerte karjad ja nad lähevad karjakesi kallale teistele karjadele nagu mingis mängus. Ja siin kubiseb ahvidest. Kõik on siin ahvide junne täis. Oh, just praegu läksid koerad võitlema. See näeb välja nagu suur võitluse mull.

Kristjan:

Täna õhtul, kui meid ei olnud kaasas, ostsid Tuuli ja Arbo mingit isetehtud Shiva prassaadi*. Aga selgus, et see ei olnudki Shiva prassaad, vaid oli hoopis KANEP! Muidu poleks väikesest kogusest midagi, aga Arbole müüdi seda hobuse koguses. Öösel oli tal nii halb olla, aga õnneks läks see hommikuks unega üle. Ärgates oli selle teekond lühike järgmisesse peatusse. Prügikasti.

*prassaad – püha toit.

Andres:

Osa minu sõpru teab, et ma olen tohutu laiskleja. See on minu hobi ja täna ma treenisin ennast liiga palju. Mu laisklemise lihased said tohutu trenni täna. Kõigepealt vedelesin ma tugitoolis, siis ronisin trepist teisele korrusele ja siis otseteed voodisse, seal olin ma ligi 30 minutit. Tänase päeva võis õnnestunuks lugeda. Ma sain päev otsa meelepärase tegevusega tegeleda, mitte ei veetud mind templitesse.

Kes oleks võinud arvata, et ma leian hotellist sõbra. See sõber on hiir. Tuuli ja Arbo on keelanud siin hiiri toita, kuid mina ikka toidan. Hiir on ka mu venna kustukat söönud. (Väljavõtted Kristjani ja Andrese reisipäevikutest)

Hiir on mu venna kustukat söönud. Foto: Joonistus laste päevikutest

Miks te uue saate sihtkohaks just India valisite?

India tundus meile tegelikult hirmutav, oleme seal 15 aastat tagasi käinud. Indiaga kaasnevad hästi võimsad emotsioonid ja kõike on hästi palju. Aga nüüd korraga tundsime, et oleme lõpuks Indiaks valmis. Kuid üllatus oli suur nähes, kui palju on India muutunud. See pole üldse enam nii räpane ja vaene! Me käisime terve India läbi – põhjast lõunasse ja idast läände. See on väga huvitav demokraatlik riik, kus palju eri usundeid saab sõbralikult läbi. Mõni osariik on hindude, teine moslemite käes, lisaks budistid, džainistid, sikhid, kristlased ning mitmeid väiksemaid usundeid. Kogu see India jumalate panteon – no seda me ei saanud ligilähedaseltki selgeks.

Isegi kommunistid on ühes osariigis võimul. Nägin seal punaste lippude paraadi ning töölise ja kolhoositari kuju, väga veider oli seda vaadata. Usukonflikte on ajaloos olnud palju ja väga veriseid, pingeid on tegelikult praegu ka, aga kuidagi on nad oma suure riigi toimimas hoidnud. India küll kuulutab uhkelt, et kõik usud on lubatud, aga ikka on kanad kitkuda. Näiteks praegune peaminister Narendra Modi on ise hindu ja moslemeid eriti ei salli.

See-eest on ta India puhastamise väga tugevalt oma südameasjaks võtnud. Tema käivitas programmi, et kõigil olgu oma WC majas. Ja kui majas ei ole, siis vähemalt külas. See on Indias muuseas väga suur läbimurre.

Tuuli Roosma saade «Meie aasta Indias» Pühapäeviti kell 20.05 Kanal 2s Esimene osa eetris sel pühapäeval, 27. septembril Foto: Mihkel Maripuu

Varem oli asjal käimine Indias suur murekoht?

Jah, see oli alles äsja nii, et mehed kükitasid, kus tahtsid, aga naine ei tohtinud oma häda päeva ajal kellegi nähes teha. Tema pidi kannatama kogu päeva ja alles õhtul sai minna külast välja kusagile tühermaale asjale. Naistele oli see väga ohtlik – mehed varitsesid neid sageli ja vägistamisi oli väga palju. Sellepärast on külades tihti traditsioon, et hilja õhtul kõik naised lähevad koos kakale.

Vetsude propageerimiseks levitati seal draamakomöödiat, kus üks südikas naine lõi jala maha ning polnud nõus elama majas, kus puudub WC. Viimase viieteistkümne aastaga on Indias tõeline väljakäigurevolutsioon toimunud. Isegi avalikud WCd on rajatud. Ma ei kujuta ette, kuidas need naised hakkama said, päevad läbi kannatasid, põlvkondade kaupa.

Kaksikud sikhide kirpanidega. Foto: Arbo Tammiksaar

Kuidas toimib India kastisüsteem praegu?

Ametlikult on see keelatud, sa ei tohi inimesi kastidesse panna, aga tavaelus see toimib vägagi. Tööturul paistab see eriti silma – igale kastile on lubatud ainult teatud ametikohad ning inimese perekonnanimi reedab kohe tema kastikuuluvuse. Kastisüsteemi-vastased inimesed ei ütle tööle konkureerides oma perekonnanime, isegi siis, kui kuuluvad kõrgeimasse kasti, braahmanite hulka.

Tean ka lugu ühest naisest, kes oli doktorikraadiga ülikooliprofessor, kuid madalast kastist, dalit. Tänapäeval sa võid jõuda ükskõik kui kaugele, aga suhtumist see ei muuda. Kui see professor peatus hotellis, saadi perekonnanime järgi tema kastikuuluvusest aru. Seepeale keelduti tema tuba koristamast ja nõuti, et ta koristaks ära ka ülejäänud toad ja pererahva toad. Madalaimasse kasti kuuluvad ehk kastivälised ongi määratud koristama, laipade ja väljaheidetega tegelema, neist hoitakse eemale. Kuulsin lugu koolist, kus lapsed jõid kõik ühest kruusist vett. Kui sama kruusi puudutas laps, kes oli kastipäritolult dalit, lõi õpetaja tassi puruks – kellelgi ei kõlvanud seda enam puudutada. Ja see toimub praegu!

Meie mõistes karm – sinna kasti, kuhu sünnid, sa jääd.

Indias on karm juba see, kui sa sünnid naisena! Naised on nii vähe hinnatud. Traditsioonilises külaühiskonnas poputab kogu pere poega, tema saab esimesena süüa. Tütar saab siis, kui midagi üle jääb. Vaeses peres ongi sageli tütar näljas. Vanemate suhtumine ongi: meie pojakene. Ja siis veel tema ka... Tütar peab maast madalast kõik tööd ära tegema, on nagu ori majas. Poiss ei pea midagi tegema, tema asi on ennast harida. Kõik pärib poeg, tütar tuleb lihtsalt mehele panna. Ja naised lepivad vaikides sellega – sündisin naisena, läks halvasti seekord. Äkki läheb teine elu paremini.

Vale Taj Mahal Foto: Erakogu

Üks uuring mõõtis inimeste arukust maailmas ja selle järgi on kõige intelligentsemad inimesed maamunal India naised. Nad on kõige taibukamad, kiiremad ja võimsamad. Ja neil läheb väga halvasti.

Kui naised on nii targad, miks nad siis lepivad halva kohtlemisega?

Kui sul puudub positiivne eeskuju, ei oska ega julge sa midagi muud tahta. On ainult kolm riiki maailmas, mis naisi alla suruva käitumise poolest Indiast eespool: Afganistan, Kongo ja Pakistan. Kuidas see on võimalik, et demokraatlik ja väga arenenud India on neljandal kohal?! Milline on naiste majanduslik iseseisvus, ligipääs haridusele, väärtustatus ühiskonnas ja mida neid sunnitakse tegema – ega ükski võimupositsioonil mees ei soovi ju selle olukorra muutumist. Ütlevad, et see on alati nii olnud ja kõik on sellega rahul olnud, milles siis nüüd häda.

Indias on väga suureks probleemiks vägistamine ja üldse naistevastane vägivald. See on siiamaani vaid naise oma probleem. Seadusega on vägivald praegu loomulikult keelatud, aga ühiskonna hoiakuid nii kiiresti ei muuda. Indias pole naisel mingit mõtet õigust otsima minna – kõik politseinikud on mehed, naine saab igal juhul ise häbistatud, hea, kui sa üldse sealt tulema saad. Naise vägistamine on perekonna ühine häbi, milles süüdlaseks täielikult ohver ise. Seda meestele ei õpetata, et ära vägista! Õpetatakse naistele, kuidas sellest hoiduda. Muidugi on ka Indias naisliikumine ja olukord hakkabki muutuma, aga ühiskonnas juurdunud arvamusi on raske muuta, eriti traditsioonilisemates maapiirkondades. Samas India jumalannad on väga võimsad. Šiva naine Kali trampis oma mehe jalge alla, Kali raevust ei ole midagi tugevamat. Kuid päriselusse see tugeva naise eeskuju väga üle ei kandu.

Milline naistevastane vägivald Indias teemaks on?

Koduvägivald kindlasti. Kui mees on algusest peale veendunud, et naine on madalamal positsioonil, siis ta lubab endale palju rohkem. Nõuad, et naine kõik tööd ära teeks, teenindaks sind, alati kuuletuks. Ja kui see parajasti nii ei ole või lähed lihtsalt närvi, ei tule mees selle pealegi, et peaks ennast kontrollima või oma emotsioonide eest vastutama.

Samas ma nägin, et India peres austatakse teineteist. Panustataks sellesse, et sinu väärtus inimesena kasvaks, pead kogu aeg püüdma olla enda parim versioon. See, mida olen lugenud, oli palju karmim kui see, mida ma nägin. Võib-olla on nad lihtsalt kohutavalt osavad hea näo tegijad.

Me elasime seal suuresti omapead, aga olime päris paljudel perekondadel külas. Maapiirkondades ja vähem haritud peredes on naised hästi alandlikud, peidavad silmi, nii võis naistevastast vägivalda ainult aimata. Otseselt me seda ei näinud. Mida ma aga nägin, oli naiste kamandamine. Olime külas ka hästi intelligentsel perel, mees oli õpetaja, naine valitsuse nõunik – mehest kõrgemal positsioonil. Aga kodus ikkagi mees käsutas naist, kes kõike tegi ja tõi. Meie vaatasime hämminguga – et mis mõttes, miks mees ise ei tee? Aga seal probleem puudus, naine ilusti läks. Kes meist ei tahaks, et kodus oleks naine, kes kuulab sõna ja kõik ära teeb, väga mugav ju!

Samas tundub India mulle mingil moel turvaline ühiskond, kuna väga palju korralikke inimesi magab tänavatel, näiteks palverännakute ajal. Palju õudsem on olla ihuüksi rahata kuskil arenenud ühiskonnas, näiteks Prantsusmaal, USAs või Austraalias, mis ei ole tegelikult üldse nii avatud ega turvaline. Mulle ei sümpatiseeri kohad, kus on avalikus ruumis magamine keelatud.

Ja tuleb kindlasti tähele panna, et India on väga suur maa ja kontrastide rohkus ei ole ainult sõnakõlks. Elu suurlinnas erineb diametraalselt elust maapiirkonnas, neid ei saagi võrrelda. Osalt me räägime Indiast kui traditsioonilisest ja arhailisest maast, teisalt on ta ülimoodne ühiskond väga võimsa majanduse, hariduse ja teadusega.

Laevapere. Foto: Erakogu

Kas ja miks Indiast lahkuda soovitakse?

Indialastele üldiselt väga meeldib India, nad on oma maa ja traditsioonide hästi suured fännid ja ei taha oma pere juurest kuskile kaugele minna. Aga mõni ikka läheb parema elu peale, kuna teenib mujal rohkem, kui nad kodumaal teeniksid. Indialased on ju tööturul väga hinnatud – nad on targad, töökad, kohusetundlikud. Usk ei luba neil halvasti käituda ega purjutada.

Pärast brittide võimu alt pääsemist hakkas Mahatma Gandhi jutlustama rahvuslikku ärkamist ja tänapäeval on see väga juurdunud – indialaste eneseväärikus on kõrge, kantakse India rõivaid ja eelistatakse kodumaiseid tooteid. Mulle hästi meeldis see, et inimesed näevad nii värvilised välja. Naised on hästi sätitud, käivadki sarides.

Igal hommikul triigivad selle 14 meetrit siidi?

No nad on kavalad – küla vahel on justkui kangast aiad, need on tegelikult sirgelt kuivamiseks lahti laotatud sarid. Ja linnas on tänavatel triikijad, kes triigivad sinu eest. Sari mähkimine on keerukas tehnika, mida noored naised teinekord ei oskagi. Mina õppisin selle ära. Kui vilumus tekib, siis see väga kaua aega ei võtagi.

Mis veel India inimeste juures silma jäi?

India inimesed väärtustavad tohutult haridust, nad tegelevad kogu aeg enda harimise ja täiendamisega. Linnades on avalikud õppimiskeskused, kuhu saavad õppima minna need, kellel kodus liiga kitsas ja tingimused puuduvad. Kummalisel kombel pole seal noored kogunenud elektripistikute ümber, et telefone kraapida, vaid tõepoolest istuvadki lambi valgel raamatute taga!

Indialased on hästi kaunid ja näevad kuidagi mahlased välja. Nii naised kui ka mehed tegelevad välimusega hästi palju – näiteks pakutakse meestele juuksuris igasugu uhkete soengute kõrval ka tervet menüüd nahahooldusi. Naised teevad iluprotseduuri pigem teiste naiste seltsis kodus. Juuksed on neil kõigil hästi paksud ja võimsad ning nad võitavad ja õlitavad, teevad nendega sada imet. Just see, kui uhked mehed välja näevad, rabas mind – salongist tuled sa ülimalt kõrge, läikiva ja koheva soenguga, aga sind ka masseeritakse ja klopitakse puna põskedesse.

Arbo naudib India meeste hoolitsust. Foto: Tuuli Roosma

Arbo läks ka salongi endale uhket India soengut ja habet nõudma. Aga kui sa Eestis vaatad, et tal materjali on, siis India meeste kõrval tundus, et nende läänlase kolme karvaga ei tee ikka midagi ära. Neil on nii paksud ja tihedad juuksed ning kaunis nahk. Kehaehituselt on igasuguseid – pisikesi ja pontsakaid, aga ka kõrgekasvulisi ja saledaid. India on ju tohutu rahvaste paabel!

India kultuuri fragmendid on lääne inimeste hulgas väga populaarsed. Kas sa hammustasid kohapeal läbi, mida Indiast otsima minnakse?

Tead, Indiast vaimsuse otsimine sai alguse siis, kui biitlid läksid Indiasse. Nad kirjutasid terve albumitäie muusikat ja tegid õpetaja, kelle juurde sattusid, üle maailma kuulsaks. Maharishi Maheshi Yogist sai tänu biitlite puššimisele täielik vürst, ta lõi tohutu suure aašrami ja oli ka maksupettur.

Pärast tahtsid kõik biitlite eeskujul Indiasse valgustumist otsima minna, siiamaani käivad. Aašramites käivad peamiselt valged inimesed, see ei ole kohalike meelelahutus. Samuti ei praktiseeri kohalikud Indias joogat. See on ajurveeda haiglas üks ravimise viis. Kohalikele mõeldud paigad turiste ei taha, sinna nii lihtsalt minna ei saagi.

Auronville. Foto: Erakogu

Valgustatuse otsetee, mida lääne inimestele müüakse, on siis paras umbluu?

Mida tahetakse osta, seda ka pakutakse. Me tundsime Indias gurude vastu suurt huvi ja külastasime palju aašrameid. Üldiselt ma arvan, et inimene leiab valgustatuse sealt, kus ta usub seda olevat. Leiavad Indiast ka! Minu valgustatus tuleb näiteks loodusest. Valgustatus on inimese enda sees – oska ainult üles leida. Kindlasti need, kes oma äriimpeeriumid püsti panevad, on karismaatilised isiksused. Samamoodi ka Osho, kes rajas oma meditatsiooniäri ameeriklaste toel. Loomulikult pakuvad nad ka vaimsust, ja kui inimesed selle eest maksta soovivad, no see ka mõni patt!

Pärast Osho surma on Indias kõige kõvem kuru hoopis naine Amma ehk kallistav ema. Tema praktika ongi kallistus. Selle naise mõju on meeletu – tal on ülikoolid, haiglad, meeletu aašram. Kui tsunami 2004. aastal India rannikut laastas, ei suutnud valitsus midagi teha, aga Amma mitme tuhande pealine jüngrite vägi asis tööle juba paari tunni jooksul, et ehitada koduta jäänud peredele linnakud ja kõik koristati ära. Vot siukene naine – väga äge!

Ja ma ei arva, et meie naistel oleks vähem väge, kui me julgeks ja oskaks oma energiat suunata ja käiku lasta. Naised siin Eestis on kõik täpselt samasugused Ammad.

Miniatuurne Tuuli on julge ja iseseisev naine. Kuid India naiste olukord on nukker. «Indias on karm juba see, kui sa sünnid naisena! Tütar on nagu ori majas. Ja naised lepivad vaikides – sündisin naisena, läks halvasti seekord.» Foto: Mihkel Maripuu

Tuuli Roosma saade «Meie aasta Indias»

Pühapäeviti kell 20.05 Kanal 2s

Esimene osa eetris sel pühapäeval, 27. septembril

Milline on teie koostöövorm, kahekesi teete kogu saatesarja valmis?

Jaa, Arboga kahekesi teeme. See on hästi mugav ka, sest võttetiimi peaks ette informeerima! Aga meie stiil on: kustpoolt tuul, sinna läheme. Oleme hästi avatud – kui uus seiklus jääb ette, siis kohe muudame oma trajektoori, meil tavaliselt ei ole mingeid piiravaid broneeringuid. Meie põhimõte on: alati usalda kõiki ja mine kohe kõigiga kaasa.

Kas te niimoodi ohtlikku olukorda ei ole sattunud?

(Eriti rahulikult.) Ikka oleme! Aga mul on alati olnud tunne, et minul on elus hästi palju õnne. Praegugi olin teel siia, ja tellingute pealt kukkus mehel haamer käest. See kukkus tänavale täpselt minu ette. Mitte minu pihta. See oli järjekordne väike meeldetuletus – ole tänulik, et sa oled elus ja sul on õnne. Elu saab elada kahte moodi. Võid õudselt kõike karta ja arvata, et tänu sellele hoidsid halvima ära. Või sa ei karda mitte midagi ja isegi ei mõtle selle peale, mis juhtuda võiks. Mina arvan, et mitte kartes on ka vähem põhjust karta. Mina usaldan elu, et kogu aeg läheb hästi ja inimesed on sõbralikud ja head.

Kas saate ja elu pidev segunemine kurnav ei ole?

Eks ta natukene keeruline on. Nüüd oleme teinud nii, et võtame jõuga mõned puhkepäevad, kus me kaamerat välja ei võta. Tavaliselt enne äratulekut. Aga kui seda jõuga ei tee, siis puhkepäevad ei toimi, sest alati juhtub midagi põnevat. Meie tunneme end mõlemad keset võtteplatsi päris mugavalt. Ja see oli rohkem nagu ühekordne otsus päris esimest «Meie aasta» saadet tehes, et no filmime siis! Selle otsuse juurde kuulus ka see, et oleme seal hästi ausad, ei varja ega ilusta midagi ega etenda mingit teistsugust asja, mida seal tegelikult pole.

Pidevalt kaamera ees olles juhe kokku ei jookse?

Eks ikka jookseb, aga siis filmime just eriti! Kui tuju läheb eriti pahaks, peab teine kindlasti kaamera rabama, kes aga enne jõuab. Me ei halasta endale üldse.

Arbo Tammiksaar ja Tuuli Roosma tänavusel EFTA galal. Foto: Madis Veltman

Aga pean ütlema, et see on siiski väga nauditav elustiil. Eriti just see, et saame nii palju oma lastega koos olla. Lastega külg külje kõrval olla on suur rõõm! Oleme näinud nende kasvamist, nemad näevad, kuidas meie tööd teeme, oleme hästi lähedased. Patt öelda, et me väga naudime oma elu, aga lastega jagada seda, mis maailmas toimub ja mismoodi elu on – see ongi päriselt lahe!

Samas ma saan aru ka valikust teha midagi ainult enda jaoks, kõike ei pea kogu aeg pildistama, filmima ja jagama. Veidral kombel on just mulle hakanud päris pinda käima, et kõike nii innukalt ja kogu aeg jäädvustatakse ja jagatakse, päris asja tunnetamine võib nii tähelepanuta jääda.

Indialased on hästi kaunid ja näevad kuidagi mahlased välja. Nii naised kui ka mehed tegelevad välimusega hästi palju. Just see, kui uhked mehed välja näevad, rabas mind – salongist tuled sa ülimalt kõrge, läikiva ja koheva soenguga, aga sind ka masseeritakse ja klopitakse puna põskedesse. Keskkond: Villa Thai restoran, Täname: Monika Hiiesalu,  Jumestus: Grete Lill Foto: Mihkel Maripuu

Milline on India ökoloogiline olukord?

Õhusaaste Indias on üle igasuguste normide! Telefoni peale tuleb ilmateade, kus päike paistab ja tuul puhub. Sealjuures oli ka õhusaaste olukord. Tavaliselt oli see ohtlik, väga ohtlik või eluohtlik. Sellised kategooriad. Mitte ainult linnades, sama seis oli igal pool. Jõudsime Rishikeshi Himaalaja jalamil, mis on vaimse valgustumise paik, ja vaatasime teadet: väga ohtlik, parem ära hinga! Kuidas sa seal mediteerid, kui sa ei hinga?

Valgustumas. Foto: Erakogu

Ma lihtsalt ei kujuta ette, miks inimesed elavad New Delhis! Sa tõmbad iga päev endale kopsu nii palju mürki, saaste hulk õhus on mitu tuhat korda üle lubatud normi. Hea veel, et see pole salastatud informatsioon.

Millest nii jõhker õhusaaste?

Just praegu on Indias muuseas kõige ohtlikum aeg, mil põllumajanduspiirkondades põletatakse saagijääke ja õhusaaste on kõige hullem. Ning India inimese elu saastab palju – kogu aeg valmistab toitu väljas söe peal ja lõpus läheb tema laip põletusmatusele. Lisaks tohutult transporti, kõik need vanad tuk-tukid ja bussid ajavad tossu välja. Meie seal olles plaaniti piirata autode saastet – ühel päeval tohivad sõita paaris, teisel paaritu numbriga masinad. India peaks kohe väga karmid ja radikaalsed looduskaitsemeetmed tarvitusele võtma.

Meie siin Eestis ei mõtlegi selle peale, kui suur luksus on puhas õhk ja puhas vesi. Aga tuled tagasi ja oskad nii lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Saab hingata – kui mõnus! Ja naine olla on Eestis ikkagi hea.

Tuuli lennutas loo autori hetkega India lainele. Kirev seiklus sellest põnevast rahvaste paabelist jõuab kodudesse iga pühapäeva õhtul Kanal 2-s, kell: 20.05 Foto: Mihkel Maripuu

Sa oled üks tuntumaid maailmarändureid, kuid tegelikult suur Eesti patrioot. Seda teie reisisaadete fännid ehk ei teagi.

Sellepärast vist käiakesegi reisimas, et saada aru, kui hea elu Eestis on ja kui hästi sul on läinud. Tagasi tulles oskad palju rohkem hinnata seda, mis sul kodus on. Lapsed samamoodi – tulevad tagasi ja tahavad suure rõõmuga minna kooli ning teha kõiki tavalisi ja tüütuid asju.

Mulle meeldib tähistada! Vabariigi aastapäeva tähistamine sõpradega algab meie juures juba kell viis hommikul, siis minnakse koos lippu heiskama, see on tore traditsioon. Ma olen uhke selle koha üle, kust olen pärit, ja mulle on oluline see rahvas ja kultuur. Kuid agressiivset patriootlust minus ei ole, tunnen ühtsust kõikide inimestega maailmas. Mulle tohutult meeldib Maarjamäe memoriaalpark, ma olen unes ka sageli seal. Nii võimas arhitektuuriline objekt! Koos nõukogudeaegne memoriaal, Saksa kalmistu ning kommunismiohvrite mälestusmärk. Ei ole vaja maha matta seda, mis on kunagi olnud, vaid ümber mõtestada ja mäletada.

Ainus asi, mis mulle Eestis ei meeldi, on eestlaste leigus. See on kurb. Mina usun, et oma arvamus tuleb kirglikult välja öelda ning maailma saab omanäoliseks kujundada, see ongi looming, ning looming on elu mõte. Igaühest sõltub nii palju!

Paadiga Varanasi suitsus. Foto: Erakogu

Koroona Indias

India on praegu USA järel teisel kohal maailma riikide seas, kus koroona kõige armutumalt möllab. Juhtumite arv on ületanud viie miljoni piiri ning registreeritud surmajuhtumeid on üle 80 000. Viirus levib tiheda asustuse ja kõrge õhusaastatusega Indias kiiremini kui kusagil mujal maailmas. Päevane juhtumite arv ületab 90 000.

Pandeemia alguses tundus, et India karmid karantiinimeetmed toimivad hästi, ning neid isegi tunnustati. Tegelikkus kohapeal oli siiski teine. «Rääkisin just ühe India sõbrannaga – kui valitsus seal midagi keelab, on see palju karmim kui meil,» ütleb Tuuli Roosma. «Kevadel kehtestati liikumiskeeld, siis said inimesed tänaval politsei käest peksa. Ega valitsuse korraldusi ei järgitud eriti, tänavad olid ikka rahvast täis, aga kõik pidid kepirahe all liikuma. Praegused nakatunute ja surnute arvud on kohutavad, aga elu seisma ei panda, töö käib.»

Plahvatuslikult kasvanud surnute arv tähendab lihtsalt rohkem põletamist. Põletusmatus on viiruse leviku peatamiseks turvaline. Koroona ajal ei ole laiba ärasaatmine lubatud, ainult lähedased ehk poeg, vend ja isa võivad minna.

«Eestis me viime kadunukese kohe silma alt ära, inimene kaob. Mulle tunduvad tegelikult huvitavamad ja toredamad need kultuurid, kus saad lahkunud lähedasega rahulikult hüvasti jätta.»

Tuuli leiab, et elu Eestis on parem kui Indias. Kuid sealsest kultuurist võiks üle võtta julguse kanda värve ja mitte olla nii leige. Foto: Mihkel Maripuu