Moemässaja Beatrice esitles ohtlikult seksikat kollektsiooni «Revolver». On see viimane moegala, enne kui koroona taas pidudel kõri kinni nöörib? Kuidas kõigi aegade süngeimas sügises optimismi säilitada? Arter püüdis moelooja kinni veidi pärast etendust ja emotsionaalne naine rääkis kõik ära – tuliselt, siiralt ja otse.
Beatrice: Punaste huulte tagant sa nõrka naist ei leia
Tüllseelikutes mehed ning barokksoengutega naised. Hulljulged lõhikud ja veel julgemad dekolteed. Mürkroheline, must ja kuld – pöörased kontrastid. Beatrice jaoks pole see midagi liiga uljast. Tema teeb puhtaverelise moemässaja kombel just seda, mida sel hetkel väljendada soovib, ning teeb seda suurejoonelise bravuuriga. Märkamatult pole ju mõtet moodi teha!
Pompoosne ekstravagantsus võib meie praktilises maailmas küll juba tasahilju moeajalukku nihkuda, aga keda see segab? Beatrice uljas eripära ongi otsusekindlus tuua ajaloo aardelaekast tagasi tänapäeva kõik see, mis teda ennast erutab ja kõnetab. Õigesti teeb. Samasuguseid ajalugu ja ülevoolavust liitvaid mustkunstitrikke teeb mitu moepealinnade loojat, kes annavad kõige oodatumaid etendusi. Hea, et Eesti moepilt samuti surmigavalt stiilipuhas pole!
Beatrice tõi oma loomingu lavale Silver Spooni galal. Kas sellest säravast sündmusest saab katku aja viimane suur pidu, sõõm ehedat glamuuri enne tagasihoidlikkuse tardumist? Vabalt võib nii olla. Beatricel on ürgnaiselikult hea vaist, ta teab, kus ja kellele tasub end ja oma loomingut näidata.
Esitlesid äsja uut kollektsiooni «Revolver», kas emotsioonid on laes?
Pingelangus on pöörane ja tuju praegu isegi alla nulli. Ma tean ju, kui suured olid mu unistused, aga alati jääb miski tegemata. Üks mu lemmikkleite ununes üldse ateljeesse. Ootamatusi tuli väga palju, tekkis olukordi, mis tuli kiirelt ja loovalt lahendada! Aga publik paistis õnnelik, nemad ei tea, kui kõrgele mina olen unistanud.
Ja vaatamata kõigele oli see minu jaoks maailma rahulikum moegala. Küllap on kõik need viimase aasta saatuselöögid mind mõjutanud ja tugevamaks teinud. Ma talun tegelikult pinget ja stressi väga hästi. Olen väga õnnelik, et otsustasin oma loomingu lavale tuua. Me elame täna nii, et keegi ei tea, mida homne toob, mida teeb koroona. Distants – see pole minu jaoks. Minule oli tähtis oma loomingut päriselt ja vahetult inimestele näidata, koos kogu elu ja emotsioonidega, mitte virtuaalselt. Kuid pean ütlema, et ega karkudel liikumine moeloojale just abiks ole. Mulle oli see kõik üsna raske kogemus.
Mis tegi moeetenduse keeruliseks?