Vikerkaar loeb. Mida teha pärast orgiat?

Jean Baudrillard 2000. aastal. Foto: Marion Kalter/akg-images

Jean Baudrillard (1929–2007) jääb Eestisse alati hiljaks. Tema 1970. aastatel kirjutatud prohvetlik «Simulaakrumid ja simulatsioon» ilmus eesti keeles 1999. aastal, kui prantsuse sotsioloogi ja filosoofi kirjeldatud hüperreaalsus oli saanud juba osaks meie argipäevast. 1986. aastal avaldatud «Ameerika» – läbinägelik sissevaade USA ühiskonda – jõudis eesti keelde 2007. aastal, kui lombitagune maailm oli pööranud ette uue palge. «Kunsti vandenõu» koondab peamiselt 1980. aastate teisel poolel ja 1990. aastate alguses kirjutatud tekste, mis tekitasid ilmumisajal suuri mullistusi globaalses kunstimaailmas, ent mõjuvad 2020. aastal eesti keeles loetuna nostalgilise sõnumina ajast, mil kunsti peeti veel tähtsaks vaidlusteemaks.

Või siiski, kas Baudrillard'i alatine hilinemine ei ole omamoodi tähenduslik? Kas meil on ajalise viibe tõttu võimalik lugeda ta tekste teisiti, kui need autoril algselt mõeldud olid? Kas prantsuse provokatiivse visionääri asemel suhtleb meiega eesti keeles raugelt läbinägelik vaatleja? Kui Baudrillard kirjutab 1995. aastal «Pärast füüsikat ja metafüüsikat oleme jõudnud objektide ja kauba patafüüsikasse, märkide ja tehingute patafüüsikasse. Kõik asjad on saladusest ja illusioonist ilma jäetuna mõistetud olemasolusse, nähtavusse, määratud reklaamile, uskuma panemisele, nähtavaks tegemisele, enese väärtustamisele» (lk 129), siis kas veerand sajandit hiljem mõjub see endiselt ärritava ettekuulutusena või pigem banaalse tõdemusena?

See peibutav, pelutav kaasaegne kunst

Et mõista Baudrillard'i kunstiesseede tähendust omas ajas, tuleb meenutada tema eripärast positsiooni 1980.–1990. aastate rahvusvahelisel kunstiväljal. Toona kujunes prantsuse sotsioloogist üks avangardse kunsti olulisemaid teoreetilisi inspiratsiooniallikaid. Baudrillard'i ideed simulaakrumite ja simulatsiooni ajastu saabumisest langesid kunstimaailmas väga viljakale pinnasele.

«Simulaakrumites ja simulatsioonis» (1981) kuulutas Baudrillard uut pöördepunkti inimkonna ajaloos, mille käigus toimub üleminek märkidelt, mis varjavad midagi, märkidele, mis varjavad, et nende taga pole midagi. See avab uue ajajärgu, «kus pole enam Jumalat, kes omad ära tunneks, pole Viimset Kohtumõistmist, mis eristaks vale õigest, reaalset tema kunstlikust elluäratusest, sest kõik on niigi surnud ja juba ette ellu äratatud» («Simulaakrumid ja simulatsioon», tlk L. Tomasberg, 1999, lk 15).

Baudrillard'i tekste tsiteeriti 1980. aastatel ulatuslikult kunstikataloogides ja -galeriides, tema ideedest võrsus mõjukas popkunsti vool simulatsionism (tuntumad esindajad Jeff Koons ja Peter Halley). Teda kutsuti pidama loenguid mainekates kunstimuuseumides ja -biennaalidel.

Seda suurem oli kunstimaailma šokk, kui Baudrillard avaldas 1996. aastal ajalehes Libération satiirilise pamfleti «Kunsti vandenõu», mida võis lugeda katsena kaasaegne kunst tühistada – tühiseks kuulutada. Tema hinnangul tegeleb suurem osa tänapäeva kunstist «banaalsuse, rämpsu ja keskpärasuse väljamängimisega väärtuse ja ideoloogia pähe» (lk 50). Peaaegu samas vaimus kui hiljuti üks Pärnu pudupoodnik ja munitsipaalpoliitik – andku Pariisi mõtleja mulle patusele andeks! – kuulutab Baudrillard: «Kõigis neis lugematutes installatsioonides ja performance’ites on vaid kompromislik mäng asjade korraga ja samas ka kõigi kunstiajaloo minevikuvormidega; vaid originaalsuse, banaalsuse ja tühisuse ülendamine väärtuseks või koguni perversseks esteetiliseks naudinguks» (lk 51–52).

Suur osa kogumiku «Kunsti vandenõu» vesteid ja vestlusi tegelebki Baudrillard'i pamfleti seletamisega. Üleöö kunstimaailma paariaks muutunud Baudrillard pidi sisuliselt surmatunnini (kogumiku viimane tekst jäigi tema viimaseks pikemaks kirjatööks) andma kriitikutele aru, miks ta kaasaegset kunsti (enam) ei armasta.

Situatsionism ja simulatsionism

Kuid Baudrillard'i mesinädalad kaasaegse kunstiga põhinesid algusest peale sügaval möödarääkimisel. Sest on väga oluline silmas pidada, et intellektuaalselt päritolult oli Baudrillard situatsionist, st prantsuse filosoofi ja filmitegija Guy Debord'i 1957. aastal rajatud situatsionistliku liikumise pühendunud liige. Kusjuures Baudrillard ei ole kunagi salanud oma ideelisi lätteid, näiteks vaatlusaluses raamatuski tunnistab ta: «Ma pärinen [...] poliitilisest ja ideoloogilisest traditsioonist, mis on alati suhtunud ettevaatusega kunsti ja kultuuri üldisemalt» (lk 100).

Tõepoolest, kunst ja kultuur üldisemalt oli Debord'il ja teistel situatsionistidel algusest peale hambus. Moodne kultuur oli nende hinnangul lahutamatu osa tänapäeva võõrandunud tarbimisühiskonnast, mida Debord kutsus meeldejäävalt «vaatemänguühiskonnaks». Oma samanimelises raamatus (1967) näeb ta kaasaegset kunsti pelgalt ühe lülina suurejoonelises «tarbimisvaatemängus». Tõeline kunst sai otsa dadaismi ja sürrealismiga, nüüd on ainus võimalus hoida nende sõnum elus konkreetsetes ühiskondlikes aktsioonides, säästes neid tarbimisühiskonna banaliseerivast külgetõmbejõust.

Debord kirjutab: «Dadaism tahtis kunsti tühistada ilma seda teostamata; sürrealism aga tahtis kunsti teostada ilma seda tühistamata. Situatsionistidest alates välja töötatud kriitiline positsioon on näidanud, et kunsti tühistamine ja teostamine on ühe ja sama kunsti ületamise protsessi lahutamatud aspektid» («Vaatemänguühiskond», tlk A. Saar, 2013, lk 145).

Baudrillard'i simulatsionistlik teooria jätkab truisti kunsti ületamise situatsionistlikku projekti, nähes kõige kurja juurt kunsti neeldumises ühiskondlikku reaalsusesse, esteetilise salapära ja illusiooni kadumises. Selles mõttes on Baudrillard'i kunstikriitika sügavalt hõllanduslik, ta leinab seda (kujuteldavat) aega, kui kunst suutis veel hoida saladust, luua illusiooni tõest; tänapäevane kunst «ei paku mulle ei illusiooni ega tõde» (lk 86), nendib ta heitunult.

Kunst ei suuda enam hoida distantsi reaalsusega, vaid on asunud reaalsust muutma kunstiks. Just reaalsuse estetiseerimine, kõikide asjade ülendamine «esteetilisteks banaalsusteks» (lk 30), sellise olukorra soosimine, kus «kunsti banaalsus seguneb reaalse maailma banaalsusega» (lk 142), märgib Baudrillard'i hinnangul kaasaegse kunsti lõppu (või isegi «ajaloo lõppu», nagu ta möödaminnes mainib, lk 142). «Kunst mattub reaalsusse, selle asemel et saada reaalsuse sümboolseks mõrtsukaks, selle asemel et teostada reaalsuse kaotamise kunsttükk» (lk 149). Ja siit loogiline kokkuvõte: «Just selsamal põhjusel, objektiivse banaalsusega üha enam segunedes, on ka kunst, mis enam elust ei erine, muutunud ülearuseks» (lk 161).

«Mida te täna pärast orgiat teete?»

Baudrillard'i passeistlikus skeemis kuhtus kaasaegne kunst iseenda raskuse all, hääbus omaenda edusse. Kunsti lõpp sai alguse «modernsuse orgiast», nagu ta seda nimetab, mis oli «kõiki valdkondi haarav vabanemise eksplosiivne liikumine» (lk 107) – vabastati seksuaalsus, vabastati teadvustamata tungid, vabastati naised, vabastati poliitika, vabastati tootmisjõud ja vabastati kunst. «Kui soovite minu arvamust,» nendib Baudrillard 1987. aastal, «siis tänaseks on kõik lastud vabaks, liisk on langenud ja me kõik seisame vastamisi võtmeküsimusega: MIDA TEHA PÄRAST ORGIAT?» (lk 107).

Sest uut samaväärset orgiat ei anna Baudrillard'i sõnutsi enam korraldada. «Praegu saame me orgiat ja vabanemist üksnes simuleerida, teeseldes, et liigume samas suunas, lihtsalt suuremal kiirusel, aga tegelikult lisame kiirust tühjas ruumis, sest oleme kõik vabanemise (ja ka tootmise, progressi, revolutsiooni) eesmärgid juba selja taha jätnud» (lk 108).

Kuid vähemalt 1987. aastal Whitney muuseumis kõneldes ei taha Baudrillard kõiki lootusi kunsti suhtes maha keerata. «Kas simulatsioon on kõik, mis meile on jäänud?» küsib ta. Ja vastab: «Unustasin öelda, et see väljend – «pärast orgiat» – pärineb vägagi lootusrikkast anekdoodist: see on lugu mehest, kes keset orgiat ühele naisele kõrva sosistab: «Mida te täna pärast orgiat teete?»» (lk 115). Ilmselt peab iga raamatulugeja enda jaoks ise välja mõtlema, mida naine selle peale võis vastata. Kuid sellest vastusest sõltub, kas te usute veel kaasaegse kunsti võrgutavasse väesse või mitte.

Jean Baudrillard

«Kunsti vandenõu»

Koostanud Neeme Lopp

Tõlkinud Anti Saar

Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2020

180 lk

Jean Baudrillard, «Kunsti vandenõu». Foto: Raamat