Kõik tõsiselt võetavad ja ausad memuaarid on teretulnud. Need filtreerivad pikapeale välja pealispindse, juhuslikult tähelepanu alla jäänud teist ja kolmandat järku asjaolud-sündmused, sõelale ja ajalukku jääb ainult õilis tõde. Jaanus Paali «Trepist üles, trepist alla» on väga tõsiselt võetav. Esmalt siiski aususest. Äsja ilmus meil teos, milles vaikitakse maha oma partorgiamet. Paal aga ei varja, et on olnud kriminaalvang, ta kirjeldab kohtuprotsessi ja oma süüd, hilispubekapõlves toimunud kaklust.
Ajastupilt täiustub
Kuidas siis nii? Loeme, et Paal on liikunud enne seda heas kooliseltskonnas koos tulevaste poliitikute Jüri Adamsi ja Tiit Sinissaarega, tulevase medievisti Kaur Alttoaga, tulevase lavastaja Riho Lehespaluga ja tulevase latinisti-hellenisti Jaan Undiga, juba tollal tähelepanu pälvinud bluusilaulja Aleksander Mülleriga, loeme poksi- ja peotantsutrennidest, ja nüüd äkki sihuke pauk.
Paal ei õigusta ennast. Ja tema memuaarid pakuvadki pinget seetõttu, et saame lugeda, kuidas mürgeldaja kasvas kõigi poolt lugupeetud botaanikaprofessoriks, see on tee, mis väärib jäädvustamist. Mis aga konkreetselt sellesse prahmakasse puutub, siis nüüd on meie kollektiivmälu rikkam 33 lehekülje pikkuse Tallinna vangla kirjelduse võrra.
Paali meelespidamine on lausa imeline, ta esitab vanglaslängi, peamiselt vene algupäraga sõnu, vangla elu- ja töökorraldust, läbiotsimisi ja vastuhakkamisi, portreteerib saatusekaaslasi. Ta teeb seda süstemaatiliselt, teadlase kombel. Aga on üks mulle vägagi üllatav asi. Leheküljelt 103 leiame foto venekeelsest sildist, mis rippus Paali voodi jalatsis. Kuidas see tekkis? Kuidas see säilis? Järelikult toimus salapildistamine (fotosid teha ei tohtinud) ning hiljem pildistatu teadlik alles hoidmine mitmekümne aasta jooksul.