Julges tantsukeeles olulised teemad, mis kõnetavad just täna

Marina Kesleri ballett «Anna Karenina» Dmitri Šostakovitši muusikale, peaosas Anna Roberta. FOTO: Runno Lahesoo Foto: Runno Lahesoo

Üle 20 aasta on Estonias laval «Anna Karenina», autoriks üks Eesti põnevamaid nüüdisaegseid koreograafe Marina Kesler. Oma teost on ta valinud saatma Dmitri Šostakovitši erakordselt pingestatud ja kirgliku muusika. Tolstoi «Anna Kareninaga» on meie kultuuriruumis ilmselt igaüks mingil moel kokku puutunud ja meil on tegelastest kindel ettekujutus. Marina Kesler on romaani ajatud teemad julgelt tantsukeelde seadnud, tema andele omaselt kõnetavad need just siin ja praegu, olgu selleks siis lahus elavate vanemate suhted lastega või omavaheline kättemaks, manipuleerimine.

Kesleri uuslavastus paneb kahtlemata kõikuma nii mõnegi kivinenud tõekspidamise ning pakub ootamatuid nüansse. Juba osatäitjate valik on paljutõotav. Kõigis peaosades on Tallinna balletikooli vilistlased. Nimiosa tantsib 2017 lõpetanud Anna Roberta, Aleksei Vronskina astub üles 2010 lõpetanud Jevgeni Grib ja Aleksei Kareninina 1996 lõpetanud Anatoli Arhangelski. Võib liialdamata öelda, et Marina Kesler on üks Tallinna balletikooli vaimseid patroone.

Mulle kui arhitektile on väga sümpaatne lavastuse korrapärane ülesehitus. Selle puhtus, selgus ja loogika aitavad loosse süveneda, karakterite arengut mõista. Samuti on sujuvalt kokku põimitud koreograafia, muusika ja lavakujundus. Sündmustikuga on ümber käidud vabalt, pigem koosneb lavastus erinevatest, väga kontsentreeritud lavapiltidest või stseenidest, iga hetk viib uude, hoopis teist laadi emotsiooni kandvasse maailma.