Eesti muusika nägu saatuslikul koroona-aastal on kammerlik ja endasse süüviv

Helena Tulve oma trio esitajate Harry Traksmanni, Leho Karini ja Marrit Gerretz-Traksmanniga. Foto: Rene Jakobson

Tänavused Eesti muusika päevad (EMP) olid kammerlikud ja enesesse süüvivad. Aastast aastasse on olnud kõige üleküllus, ürituste teinekord liigagi suur rohkus, seekord aga – less is more, iga iluraasukest hoolega märkav ja hoidev. Milline on Eesti muusika nägu saatuslikul koroona-aastal 2020? Võibolla on see kaldu taas heakõlalisema muusika, naturaalsete instrumentide, puhaste kooskõlade poole. Ehk ei ole meie aja sõnum enam n-ö teaduslik uurimine, mida on nüüdismuusikas küllaltki palju tehtud. Võibolla peab meie aja muusika jälle kajama kaasa ühiskondliku elu muutustega, tulema tribüünidele, nagu omal ajal tänavuse suurjuubilari Ludwig van Beethoveni muusika. Samas on muidugi oma tribüün elektroonilisse loomingusse süvenejatele, ka neid erilisi üritusi oli festivalil mitmeid.

Milline on Eesti muusika nägu saatuslikul koroona-aastal 2020? Võibolla on see kaldu taas heakõlalisema muusika, naturaalsete instrumentide, puhaste kooskõlade poole. Ehk ei ole meie aja sõnum enam n-ö teaduslik uurimine, mida on nüüdismuusikas küllaltki palju tehtud. Võibolla peab meie aja muusika jälle kajama kaasa ühiskondliku elu muutustega, tulema tribüünidele, nagu omal ajal tänavuse suurjuubilari Ludwig van Beethoveni muusika.