«Minna ei taha, kuid jääda ei saa»: Vabamus arutatakse 1944. aasta massipõgenemise ajaloolist tähtsust

Installatsioon «Pisarate paat» Vabaduse väljakul 1944. aasta paadipõgenike mälestuseks. Foto: Mihkel Maripuu

24. septembril toimub Tallinnas Okupatsioonide muuseumis (Vabamus) seminar «Minna ei taha, kuid jääda ei saa», mis on pühendatud 1944. aasta sügisel aset leidnud massilise põgenemise ajaloolisele tähtsusele.

Seminari korraldaja, Ülemaailmse Eestlaste Keksnõukogu abiesimees poliitikadoktor Iivi Zajedova ütles Postimehele, et 1944. aasta punaarmee ja nõukogude terrori eest 80 000 eestlase põgenemise ajaloolist tähtsust ei ole tänapäeval piisavalt teadvustatud. Kuid ka noored põlvkonnad peavad teadma, et  päästes põgenemisega oma elu, lõid kümned tuhanded eestlased vabasse maailma tugeva eestlaste kogukonna. Pagulaseestlased tegid koos läände jäänud eesti diplomaatidega kõigi okupatsiooniaastate jooksul suurt tööd, et Eesti okupeerimise mittetunnustamise poliitika juhtivates lääneriikides oleks jätkuv. 

Seminaril kõnelevad ajakirjanik Enn Hallik ja kunstiloolane Harry Liivrand. Etendatakse kirjanik Loone Otsa dokumentaallavastus «Meritsi maailma läinud eestlaste lood».

Üritusest võtavad osa kultuuriminister Tõnis Lukas, EELK piiskop Tiit Salumäe, Memento esimees Arnold Aljas ja pikaaegne tipp-poliitik, endine Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam. Seminari patrooniks on rahvastikuminister Riina Solman.

«Suur paadipõgenemine oli väikese rahva enesesäilitamisinstinkti väljendus. Need, kes läksid, kaotasid kodumaa, kuid säilitasid vabaduse, teised säilitasid kodumaa, kuid kaotasid vabaduse, mõlemad maksid oma hinda,» ütles Tunne Kelam.

Tema sõnul ei ole see ka tänapäeva mõistes minevik, kui maailm on uues kriisis. «Iga koolilaps peaks teadvustama, et suur põgenemine on lahutamatu osa eestlaste loost. Ilma paguluseta oleks meie iseseisvuse taastamine 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariigi õigusjärglasena olnud praktiliselt võimatu ülesanne.»

Iivi Zajedova rõhutas, et 19. september tuleks kuulutada riiklikus tähtpäevaks, mida meil oleks võimalik tähistada koos lätlaste ja leedulastega.