Juhtkiri ⟩ Euroopa vastus rändele

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Euroopa Komisjoni rändeplaan aitab toime tulla tulevaste rändevoogudega
• Eesti jaoks on rändeplaan realistlik ja jõukohane
• Mõned liikmesriigid on migrantide osas avatumad kui teised

Viis aastat tagasi oli Euroopa Liit silmitsi pretsedenditu sisserändega Lähis-Idast ja Aafrikast. Suutmatus sellele adekvaatselt reageerida vallandas seni suurima tagasilöögi liidu ajaloos – Brexiti. ­Kuigi sisseränne on nüüd tublisti vähenenud, jääb see siiski kauaks liidu ühtsuse üheks suuremaks ohukohaks.

Eelmise aasta seisuga elab Euroopa Liidus legaalselt ligi 21 miljonit inimest, kes pole ELi kodanikud, see on 4,7 protsenti liidu rahvastikust. ­Samal aastal anti liikmesriikides välja kolm miljonit uut elamisluba sisserännanu­tele, asüülitaotlusi esitati ligi 700 000. Võrreldes 2015. aastaga, kui illegaalseid immigrante saabus ­Euroopasse 1,8 miljonit, on olukord tunduvalt paranenud – mullu oli neid üksnes 142 000.

Samas on ka esinenud sisse­rändevoogude haldamisega suuri probleeme, nagu näitab kas või hiljutine Moria põgenikelaagri ­süütamine, mis nõudis üle 10 000 inimese kiiret ümberpaigutamist. Muret tekitab ka pikaaegne trend, et umbes kaks kolmandikku nendest, kelle ­asüülitaotlus lükatakse tagasi, ei lahku tegelikult Euroopast. Ja neid on aastas keskmiselt kuni veerand miljonit. Isegi kui rändevood jäävad praegusele madalale tasemele, on tegu probleemiga, millega toimetulek eeldab ühtset poliitikat ja tõhusat rakenduskava.

Eile avalikustas Euroopa Komisjon uue rändeplaani, mis peaks aitama paremini toime tulla praeguste ja tulevaste rändevoogudega Euroopasse. Tänase Postimehe väliskülgedel on ülevaade plaani üksikasjadest.

Rändeplaani eesmärk on luua kiirem ja tõhusam asüülitaotlejate ja migrantide registreerimise ning haldamise süsteem, et vähendada piiririikide koormust sisserännanutega toimetulekul ja suunata need pikkade viivitusteta edasi kas teistesse liikmesriikidesse või siis kodumaale tagasi.

Arvestades paljude liikmesriikide, kaasa arvatud Eesti vastuseisu sisserändele, on plaan koostatud realistlikult. Kedagi ei kohustata migrante vastu võtma.

Arvestades paljude ­liikmesriikide, kaasa arvatud Eesti vastuseisu sisserändele, on plaan koostatud realistlikult. Kedagi ei kohustata migrante vastu võtma, sellele on alternatiivseid viise piiririikidele solidaarsuse avaldamiseks – näiteks toimetada kodumaale sisserännanuid, kes ei saanud Euroopasse jäämise luba.

Uus plaan näeb seega ette kohustuslikku osalemist rände haldamises, kuid võimaldab selleks paindlikke viise. Samas ei vasta rändeplaan kõige tähtsamale küsimusele, mis 2015. aasta migrandikriisi suuresti teravdas – kui avatud või suletud peaks ELi sisserände suhtes üldse olema.

See on põhimõtteline küsimus, milles liikmesriikidel pole ühtset seisukohta: mõni, nagu Saksamaa ja ­Rootsi, on olnud väga avatud, mõni aga ­üldse mitte. Suurim vastuseis ELi ühtsele ja solidaarsele rändekavale on seni tulnud hirmust, et sellest kujuneb immigratsioonipump, mis ohustab turvalisust ja rahvuslikku identiteeti.

Uus rändeplaan lubab arvestada liikmesriikide erineva suhtumisega ning tõhustada ka immigrantide liikumise kontrolli liikmesriikide vahel. Kui loodav rändehaldussüsteem suudab tundlikult respekteerida liikmesriikide suveräänsust rändepoliitikate kujundamisel ning rände­vooge ka praktikas tõhusamalt kontrollida, oleks kogu Euroopa huvides, et leitaks kõiki ­liikmesriike rahuldav ja ka tegelikult toimiv kompromiss.