Arnold Unt: sõjaohvrite hauapaikadest

Arnold Unt Foto: Arved Breidaks

Nagu vinduv rabapõleng lahvatab siin ja seal arutelu Maarjamäe «memoriaali» üle. Jutumärgid siinkohal selleks, et alates 2018. aasta augustist on Maarjamäel memoriaal, mis võtab kokku kogu viiekümneaastase okupatsiooni ja selle tulemuse, kirjutab sõjahaudade uurija Arnold Unt. 

Kui selle objekti vastustajad piirduvad peamiselt paarilauseliste arvamusavaldustega, sest mida sügavamõttelist olekski rääkida Mordorist jäänud varemeist. Pärast nende seisukohtade meediasse paiskamist ilmuvad välja spetsialistid, kes rohkesõnaliselt, kohati raskesti mõistetavas eesti keeles ja valedega pikitud tiraadidega asuvad kaitsma… Jah, mida nad siis kaitsma asuvad? Kunsti kui niisugust? Ühiskonnas toimunu ja iga inimese elu üksinda võetuna sisaldab õnneks palju enamat kui paljas kunst. Aga mingi piirini võib muidugi aru saada nähtusest, mida mõnikord kutsutakse professionaalseks kretinismiks.

20. sajandil on kunsti üldnimetaja alla kogunenud ka paljugi kummalist, aga laibarüvetamine pole vist veel peavooluks saanud – miks muidu sellest faktist Maarjamäe puhul vaikitakse? On usutav, et mõni võõrpäritolu ja tagasihoidlike ajalooteadmistega omavalitsustegelane midagi toimunust ei tea ja vaevalt tahabki teada, aga et mahukate uurimuste koostajad kõige mustema osa selle saamisloost maha vaikivad, on paremal juhul märk ebapädevusest, halvemal juhul teadlik ideoloogiline valik.

Allan Murdmaa tegi teadliku valiku, kui esitas arhitektuurikonkursile just sellise töö, mis nägi ette sadade sõjaohvrite haudade füüsilise hävitamise. Polnud võimalik, et ta ei teadnud, mida teeb. Kõik täisealised põlistallinlased teadsid, mis mäe otsas toimub, vaatamata relvastatud mundrikandjatele, kes ei lasknud kaevetööde ajal objektile isegi Tallinna Linnamuuseumi mälestiste kaitsega tegelevaid töötajaid, rääkimata siis niisama uudistajatest.