Juhtkiri ⟩ Mitte meie nimel

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Doping on olnud spordis kasutuses väga kaua aega
• Hea tulemus parandab sportlase enesehinnangut
• Tippsportlased vastutavad ka rahvusliku enesehinnangu eest

Eelmise aasta detsembris toimus Saksamaal politseioperatsioon «Aadrilaskmine», mille käigus vahistati spordiarst Mark Schmidt, keda süüdistatakse rahvusvahelise veredopingu võrgustiku juhtimises. Samasse võrgustikku kuulus ka Mati Alaver ja mitu meie suusatajat.

On masendav, kui laialt ja süsteemselt on doping levinud. Esimene teadaolev juhtum olümpiamängudel registreeriti juba 1904. aastal St. Louis’is, kus maratoonar Tom Hicks sai jooksu ajal treenerilt strühniini brändi ja munavalgega. Strühniin on mürkaine, võistluse järel varises sportlane kokku ja teda tuli elustada.

Hicksilt dopingu kasutamise pärast medalit ära ei võetud ja ta ise ei tundnud selle kasutamise pärast ka mingeid süümepiinu. Sellest juhtumist on möödas üle saja aasta ja võib tunda heameelt, et suhtumine dopingu tarvitamisse tippspordis on selle ajaga nii otsustavalt muutunud.

Samas ei maksa olla naiivne, et see ohjeldaks neid, kellele saavutus on tähtsam kui kõik muu. Ja mõte manustada midagi, millega oma sooritusvõimet tõsta, on täna sama tavaline kui sada või tuhat aastat tagasi. Sellel eesmärgil kasutavad mitmesuguseid toidulisandeid niihästi harrastus- kui ka tippsportlased.

Spordipsühholoogid on leidnud, et motiiv sooritust parandavaid aineid kasutada tuleb inimese soovist saavutuse kaudu tõsta oma enesehinnangut. Olgu tegu harrastus- või tippsportlasega, võit annab hea enesetunde ja selle nimel riskitakse. Kui harrastussportlase puhul on võidurõõmu vastukaalul vaid iseenda tervis, ausus ja hea nimi, siis tippsportlase vastutus on määratult suurem.

Ärge proovige meie rahvuslikku uhkust ja enesetunnetust iial tõsta pettuse teel saadud võiduga, sest seda on peaaegu võimatu taluda. Tuhat korda raskem kui ausat kaotust.

Mati Alaver ja ta suusatamiskoolkond olid kõrghetkedel absoluutsed rahvuskangelased. Nende võidud mitte üksnes ei tõstnud sportlaste ja nende treeneri isiklikku enesehinnangut, see tõstis meie kõigi enesehinnangut ajal, kus olime kasvamas mahajäänud sotsialismimaast täieõiguslikuks ja jõukaks Euroopa riigiks.

Au ja ausus on väärtused, mille puhul ei ole võimalik teha mitte mingisuguseid järeleandmisi. Ei saa üleval hoida rahvuslikku enesehinnangut, teades, et see on saavutatud teadliku ja süstemaatilise pettuse teel. Ja on ääretult raske omaks võtta ränka tõde, et rahvuskangelaste peatreener on olnud aastaid seotud hästi organiseeritud ja laiaulatusliku dopinguvõrgustikuga. Sest tegu ei ole üksnes Alaveri või dopingut kasutanud sportlastega, tegu meie kõigi eneseväärikusega.

See ei ole kirjutatud hukka mõistmiseks. See on kirjutatud palvena kõigile treeneritele ja kõigile sportlastele, kellel kunagi on olnud võimalus või tulevikus tekib võimalus võistelda sinimustvalge trikoloori all. Teie sooritusele elatakse kaasa ja teie võit tõstab meid kõiki kõrgemaks. Teie kaotused me elame üle: kui ei õnnestunud ükskord, siis tuleb üritada uuesti ja me oleme teie selja taga iga kord uuesti, kui lähete starti.

Aga ärge vedage meid alt. Ärge proovige meie rahvuslikku uhkust ja enesetunnetust iial tõsta pettuse teel saadud võiduga, sest seda on peaaegu võimatu taluda. Tuhat korda raskem kui ausat kaotust.