On masendav, kui laialt ja süsteemselt on doping levinud. Esimene teadaolev juhtum olümpiamängudel registreeriti juba 1904. aastal St. Louis’is, kus maratoonar Tom Hicks sai jooksu ajal treenerilt strühniini brändi ja munavalgega. Strühniin on mürkaine, võistluse järel varises sportlane kokku ja teda tuli elustada.
Hicksilt dopingu kasutamise pärast medalit ära ei võetud ja ta ise ei tundnud selle kasutamise pärast ka mingeid süümepiinu. Sellest juhtumist on möödas üle saja aasta ja võib tunda heameelt, et suhtumine dopingu tarvitamisse tippspordis on selle ajaga nii otsustavalt muutunud.
Samas ei maksa olla naiivne, et see ohjeldaks neid, kellele saavutus on tähtsam kui kõik muu. Ja mõte manustada midagi, millega oma sooritusvõimet tõsta, on täna sama tavaline kui sada või tuhat aastat tagasi. Sellel eesmärgil kasutavad mitmesuguseid toidulisandeid niihästi harrastus- kui ka tippsportlased.
Spordipsühholoogid on leidnud, et motiiv sooritust parandavaid aineid kasutada tuleb inimese soovist saavutuse kaudu tõsta oma enesehinnangut. Olgu tegu harrastus- või tippsportlasega, võit annab hea enesetunde ja selle nimel riskitakse. Kui harrastussportlase puhul on võidurõõmu vastukaalul vaid iseenda tervis, ausus ja hea nimi, siis tippsportlase vastutus on määratult suurem.
Ärge proovige meie rahvuslikku uhkust ja enesetunnetust iial tõsta pettuse teel saadud võiduga, sest seda on peaaegu võimatu taluda. Tuhat korda raskem kui ausat kaotust.