:format(webp)/nginx/o/2020/09/22/13364071t1h8351.jpg)
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitas koalitsioonipartneritele eelnõu abielu mõiste rahvahääletuse kohta. «Abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline püsiv liit». Jah või ei? Martin Helme sõnul on rahva arvamust tingimata vaja teada saada, ühtlasi on abielu määratlemine koalitsiooni suurim südame- ja väärtusasi. Olukord on liiga jabur, et olla tõsi.
Peaaegu 1,8 miljonit eurot kulutusi, et uurida, mida me juba niikuinii teame: ühed on ettepaneku tulised toetajad ja teised erinevate vaadete pärast leili ei lähe. Kas tõesti ei ole täiskasvanutel – seejuures haritud inimestel – midagi kasulikumat sellise rahasummaga peale hakata? Lisaks jääb miljoneid kulutades ikka veel õhku küsimus, mida tähendaks seadusemuudatuse järel termin «püsiv liit»? Küllap siis seda, et lisaks soovimata raseduse katkestamise keelamisele võiks tulevikus ka lahutustele joone alla tõmmata. Kui püsiv liit, siis püsiv liit. Millegipärast näevad eestlased just alkoholipiirangutes võrdusmärki isikuvabaduse piiramisega, ma näen probleemset tõlgendust ja vabaduse piiramist hoopis väljapakutud referendumis.
Oletame siis, et suurema osa hääletanute jaoks on referendumit hädasti vaja, mis siis saab? Inimeste emotsioone, tundeid või sättumusi ükski küsitlus või arvamus muuta ei saa. Ja kui peakski juhtuma, et rohkemad inimesed vastavad küsitlusele ei, siis on jälle ühe erakonna liikmed kindlasti tagajalgadel, et tulemustega on tingimata manipuleeritud. «Abielu mõiste määratlemist ei tohi jätta agressiivse vähemuse ja äärmusaktivistide kätte. Rahvas peab otsustama, millist peremudelit ja millist tulevikku meie riik soosib ja kaitseb,» seisis EKRE avalduses. Kes see rahvas siis on? Kas vähemused ja teistsuguste vaadetega inimesed ei ole rahvas? «Rahva» seas peaks sel juhul teoorias eelmainitute hääl kõlama võrdselt. Milleks demagoogitseda?
/nginx/o/2023/12/21/15794379t1h1ff8.jpg)